Pärnu bussipeatuses külmetav poiss jättis möödujad ükskõikseks

Pilt on illustreeriv. Foto: Caro / Scanpix

Eile äratas Pärnus politseipatrulli tähelepanu väga õhukeselt riides olev laps, kes viidi pereabikeskusesse. Ümbritsevad täiskasvanud ei tundnud väikemehe olukorra vastu huvi.

Eile, 14. oktoobril kella 14.33 ajal märkas patrull Pärnu linnas bussipeatuses väikest poissi, kellel oli seljas T-särk, jalas lühikesed püksid ja tagurpidi jalga pandud kummikud. Kuna väljas oli jahe sügisilm, siis otsustas patrull poisiga vestelda, sest tundus, et ta ei ole ilmale vastavalt riides ja jäi mulje, et ta võib täiskasvanute abi vajada. Selgus, et tegemist oli 8aastase poisiga, kes oli sõitnud bussiga ja sel hetkel linnas üksi. Külmetava ja näost kaame poisi toimetas politseipatrull pereabikeskusesse.

Kirjeldatud juhtum ehk ei olekski väga tähelepanuvääriv, sest laste mõttekäigud ja ettevõtmised on ikka vahel ettearvamatud, kuid asjaolu, et mitte keegi täiskasvanutest ei olnud silmnähtavalt abi vajavast lapsest teada andnud, paneb mõtlema. Arvestades, et tegemist oli päevase ajaga, kus inimeste liikumine ja ühistranspordi kasutus on aktiivne, tekib küsimus, millised on need põhjused, et jäetakse sekkumata. On see mugav mõttekäik, et küll keegi juba on teatanud või mis siis mina ikka saan teha või kus on lapsevanemate silmad? Päris huvitav oleks teada, mitu inimest enne politseiametnikke napilt riietatud poissi märkas ja millised on need põhjused, et mitte keegi neist ei reageerinud, ei sekkunud. 

Olgu põhjused ja vastused neile küsimustele millised tahes, laste elu ja tervisega ei saa riskida. Ka Eesti Vabariigi lastekaitse seadus kohustab abivajavast lapsest viivitamatult teavitama kas sotsiaalvaldkonna või mõne muu abiandva asutuse ametnikku või politseid. See kohustus lasub igal inimesel ja mitteteatamisel pole õigustust. Erinevad abiandvad ametkonnad ongi selleks, et vajadusel abiks olla ja abi otsimine ei tähenda rumalust ja saamatust vaid vastupidi – see näitab hoolimist ja austust teiste suhtes.

Laste kadumise korral on lapsevanemad tunnistanud, et pole oma lapse kadumisest politseile teada andnud, sest tunnevad ennast süüdi ja ei taha, et juhtum avalikuks tuleks. Kardetakse, et see pälvib teiste hukkamõistu ja halvakspanu, et ollakse justkui halb vanem, kes oma lapsest ei hooli.

Mõistagi teeb lapse kadumine vanemad ärevaks ja sellises olukorras ongi keeruline säilitada rahuliiku meelt ja langetada õigeid otsuseid. Tagantjärele ei osatagi leida mõistlikku seletust, et miks kohe politseisse ei pöördutud ja abi ei palutud. Pere tuttavad ja sõbrad on sellistel puhkudel just need, kellel on ehk lihtsam säilitada selge mõtlemine ja otsustuskiirusega perele toeks olla.

Praeguste ja päev päevalt karmistuvate ilmastikuoludega võib viivitus lapse otsingute alustamisel saada lapsele saatuslikuks, eriti väikeste laste puhul. Politsei kutsub kõiki üles olema hoolivamad, elama avatud silmadega, märkama ja julgema vajadusel abikätt pakkuda.