Kuidas kujundada lapsel tervislikud toitumisharjumused?

Foto: Panther Media/Scanpix

Kuna väga paljud inimeste tervisehädad saavad alguse valest toitumisest, peaks iga lapsevanem panustama täisväärtusliku ja tervisliku toidulaua loomisesse.

Looduse poolt on nii seatud, et lapse ainuke toit esimesel kuuel elukuul on rinnapiim. Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab jätkata imetamist ka lapse teisel eluaastal, kuid lisaks rinnapiimale vajab laps pooleaastaselt lisatoitu, kirjutab bioneer.ee.

Kuna me hakkame kujundama lapse maitsemeeli juba esimeste söökidega, tasuks tervislikkusest  lähtuvalt pakkuda talle varakult maitsta aedvilju, nagu lillkapsas, brokoli, porgand või suvikõrvits.

Esimesel eluaastal beebid toidus soola ei vaja, sool koormaks liialt lapse neere. Aedviljade valikul tuleks tähelepanu pöörata nende päritolule - tavakaubanduses müüdavad aedviljad on kasvatatud kunstlikke taimekaitsevahendeid ning väetisi kasutades, mille ohutud piirnormid on seatud täiskasvanu kehakaalu arvestades.

Andes kemikaalidega kasvatatud vilju imikule, võivad tagajärjed olla hoopis teised. Ka lapse allergiad võivad olla tingitud hoopis kemikaalide jääkidest aed- ja puuviljades, mitte konkreetselt mingist viljast.

Lapse toit esimesel eluaastal

Väikelapse toiduvalikul tuleb lähtuda eelkõige eakohastest soovitustest. Laps võib küll suuta süüa ära nt jäätise või lutsutada grill-lihatükki, kuid kindlasti pole see lapse tervise huvides.

Lapse toit vähemalt esimesel eluaastal võiks olla veel pere tavapärasest toidulauast lahus. Esiteks ei suuda beebi süüa tükilist toitu, samas pole täiskasvanute jaoks vastuvõetav süüa ilma soolata toitu. Esimesel eluaastal peaksid lapse menüüsse kuuluma lisaks aedviljadele ka marjad ja puuviljad, gluteenivabad teraviljatooted, liha ja kala.

Beebi organism omastab toidust kergemini vitamiine ja mineraale, kui need on eelnevalt kuumtöödeldud. Samas tuleks arvestada, et toiduvalmistamise viis oleks tervislik - kõige rohkem vitamiine ja mineraale säilib aed- ja puuviljades aurutades. Praadimine peaks olema esimesel eluaastal lapse toidu valmistamises välistatud.

Lapse toitmisel tasuks meeles pidada ka reeglit, et menüüsse lisatakse üks toiduaine korraga ning jälgitakse lapse organismi käitumist - kas ei esine allergiaid, kõhukinnisust või -lahtisust.

Liha tuleks pakkuda lapsele algselt püreestatult, kuna lihatükikesi laps veel närida ei suuda. Liha pakkumine on oluline, kuna väikelapsi kimbutab sageli rauavaegusaneemia, punane liha aga suurendab punaste vereliblede hulka veres ning hoiab rauahulga normis.

Raua omastamiseks on oluline, et rauarikkaid toite ei tarbitaks koos piimatoodetega (lehmapiim ei peaks kuuluma esimese eluaasta menüüsse), samuti peab raua omastamiseks organism saama piisavalt C-vitamiini.

Esimesel eluaastal laps maiustama ei peaks - piisava süsivesikutehulga saab lapse organism ka puuviljadest ja marjadest. Janu kustutamiseks sobivad vaid vesi või rinnapiim, mahlajooke nii väike laps ei vaja.

Poes müüdavate purgitoitudega tuleks piiri pidada ning kasutada neid vaid olukordades, kus endal söögivalmistusvõimalus puudub - lapse tervise seisukohalt on oluline, et ta saaks vahetult valmistatud ja üleküpsetamata toitu, milles on säilinud enim vitamiine ja mineraale. Ka toidu teistkordne soojendamine vähendab selles sisalduvate vitamiinide hulka.

Lapse toit teisel eluaastal

Teise eluaasta alguses suudab lapse organism juba hakkama saada lehmapiimatoodetega. Lapse jaoks on parimad loomuliku rasvasisaldusega lehmapiimatooted. Poes müüdavast 2,5-protsendilisest piimast ei suuda lapse organism omastada kaltsiumi, seetõttu peaks ta jooma koorimata rasvast lehmapiima.

Last võib nüüd tutvustada ka teiste lehmapiimatoodetega, nagu juust, või, kohupiim ja jogurt, kuid neid valides tuleks lugeda poes peenes kirjas pakendiinfot ning veenduda, et neisse poleks lisatud säilitus- ega värvaineid.

Hoiduda tuleks kohukeste, kohupiimakreemide ja jogurtite eest, kuhu on sisse pandud liialt palju suhkrut, samuti on need reeglina väherasvased ning lapsed sealt kaltsiumi enda jaoks ammutada ei suuda.

Otsimise peale leiab poest ka mahemärgistusega kohupiimasid ja jogurteid, mille rasvaprotsent ulatub 10 protsendi ligi - just need sobivad väga hästi kasvavale organismile.

Lapsele toitu valides tuleks seada harjumuseks lugeda pakendi pealt alati läbi toote täielik koostis, sest kunstlike E-ainete ohutuse normid on paika pandud täiskasvanu kehamassi arvestades ja lapse organism ei saa nendega hakkama.

Kõige ohtlikum on säilitusainete grupp tähistusega E200-E299, samuti paljud värvained (E100-E199), aga ka suhkruasendajad, maitsetugevdajad jne.

Lapse organism vajab lisaks süsivesikutele ja valkudele ka rasvu - tervise seisukohast on parimad rasvad piimarasv (või), külmpressitud õlid ning osaliselt ka loomne rasv. Hüdrogeenitud taimsed rasvad, mida leidub erinevates pagaritoodetes, kohukestes ja küpsetistes on aga kantserogeense toimega ning neid peaks vältima nii täiskasvanu kui laps.

Lapsele võiks pakkuda ka erinevat kala ning liha. Kalade valikul on parimad väikesed, valge lihaga puhta veekogu kalad, kõige kahjulikumad aga lõhe ja forell, millesse on kogunenud nende elukeskkonna saastatuse tõttu kahjulikke raskmetalle. Erandiks on siin mahesöödaga toidetud kasvanduseforellid.

Liha valikul tuleks eelistada kvaliteetseid lihatükke, samuti pakkuda lapsele raua omastamise tõstmiseks pigem punast liha (lehm, siga, lammas).

Teisel eluaastal lisanduvad lapse menüüsse veel muna, samuti gluteeni sisaldavad teraviljatooted (kaer, rukis, oder, nisu). Teraviljatoodete puhul on oluline, et laps ei saaks neist tühje süsivesikuid, vaid ka mineraal- ja kiudaineid - seetõttu tuleks eelistada täisteratooteid.

Enamiku laste lemmikud on makaronid - et see toit kasulikuks muuta, tulekski pakkuda lapsele just täisterapastat ning soovitavalt erinevate viljade oma, mitte vaid nisust valmistatud pastat. Lai valik täistera- ning alternatiivjahude pastatooteid on saadaval ökopoodides. Putrude valikul on samuti parimaks variandiks täisterapudrud; kooritud viljateradest tehtud nisumannas midagi kasulikku säilinud pole.

Ikka kipub probleemiks olema, mida pakkuda lapsele suuremate toidukordade vahel vahepalaks või maiustuseks. Kui lapsel juba hambaid piisavalt, võib neile nosida anda kõikvõimalikke kuivatatud puuvilju, samuti seemneid ja pähkleid.

Mõned ohud siiski nendega on - pähklid võivad olla allergeensed ning neid peaks menüüsse lisama vähe korraga ning vaatama, kas reaktsiooni ei järgne. Teine oht on tavapoes müügil olevad säilitus- ja värvainetega töödeldud kuivatatud puuviljad; osa neist on lausa suhkrustatud.

Vahepalaks sobib lapsele pakkuda ka erinevaid näkileibu – valikute kriteeriumiks võiks olla jälle märksõna «täistera», ka teraviljad võiksid olla erinevad. Piisava süsivesikutehulga saab laps jätkuvalt ka marjadest ja puuviljadest, mis sobivad tervise seisukohalt ideaalselt maiustamiseks.

Šokolaad pole teisel eluaastal soovitatav - šokolaadi peamine komponent kakao omab kofeiini sisalduse tõttu ergastavat toimet nagu ka kohv, kuid lapse organismile pole seda nii varases eas tarvis. Vältida tuleks ka igasuguseid komme ja nätsusid (eriti kahjulikud on igasugused värvilised lutsu- ja kummikommid).

Joogiks on sobilik pakkuda vett, piima või keefiri, samuti ka rinnapiima. Kui siiski on soov pakkuda midagi magusamat juua, siis võiks need olla kvaliteetsed täismahlad (võimalusel ise tehtud), kuhu pole lisatud värv- ega säilitusaineid.

Kakaojook nagu šokolaadki ei kuulu veel teise eluaasta menüüsse. Samuti ei tasuks anda väikelapsele eriti taimeteesid; kui, siis korralikult uurida, mis täpselt sobib, ka süütuna tunduvatel taimedel on oma kõrvalmõjud, mis kõik pole väikelapsele sobilikud.

Kuidas edasi?

Lapse toidulauda tuleks hoida tervislikuna mitte ainult kaks esimest eluaastat, vaid kujundadagi temas välja normaalne tervislik toituja edaspidiseks eluks. Siinkohal on tähtsad eeskujud - kui vanemad õed/vennad või ema ja isa söövad kartulikrõpse, komme ja hamburgerit, siis on lapsele keeruline selgeks teha, et see tegelikult söögiks ei kõlba.

Laps võib osutuda motivaatoriks, muutmaks ka enda toitumist. Kui varajasest lapsepõlvest on kujundatud lapsele harjumus süüa juur- ja puuvilju, siis reeglina võtab laps need maitsed omaks ning tema jaoks kujunebki harjumuspäraseks süüa neid regulaarselt.

Maiustuste osas ei tohiks rakendada täielikku magusakeeldu, kuna see võib tekitada trotsi, vaid pakkuda kahjulikele maiustustele alternatiivi kas ise küpsetades või ökopoodide lettidel leiduvast.