Lugeja kirjutab: mis mind tegelikult töö juures motiveerib?

Linda Pärn
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pere on kõige tähtsam.
Pere on kõige tähtsam. Foto: SCANPIX

Naine24 lugeja mõtiskleb selle üle, kuidas paremini ühitada tööd ja pereelu. 

Olen naine, mul on pere ja ma käin tööl. Kuidas sobitada kokku pere ja töö? Minu jaoks on pere alati esikohal, mis tähendab, et ma soovin kogu hingest olla oma pere jaoks alati olemas. Ma tahan näha, kuidas mu laps kasvab, saada osa tema elust.

Kas ma julgen tööandjale tunnistada, mis mind lisaks palgale ja töö sisule kõige rohkem motiveerib?

Minu jaoks pole niivõrd olulised firma suvepäevad, jõulupeod ja muud ühisüritused. Muidugi on need toredad, kuid nende olemasolu ei loe ma otseselt motivaatoriks.

Ma hindan kõige rohkem paindlikkust ja vaba aega. Et mul oleks võimalik käia arsti juures, saada mõnikord plaaniväline vaba päev. Võimalikult pikk puhkus.

See kõik ei tähenda, et mulle ei meeldiks mu töö, või et ma seda hoolega ei teeks. Mul on elu ka väljaspool tööd.

Mõnikord olen mõelnud, kui palju paremad firmad panustavad meeskonna ühteliitmisele. Töökoht tehakse nii ahvatlevaks, et sealt polegi põhjust lahkuda.

Noortele inimestele see ilmselt sobib. Töö ja lõbu käsikäes. Aga kui on juba pere olemas? Siis vist sõltub kõik sellest, kui palju inimene ise perest hoolib ja kui palju tööüritustele peresid kaasatakse. Muidu võib juhtuda, et töökoht muutubki eluks ja võimalik, et sealt tekib uus elukaaslanegi.

Olen töötanud koos imeliste töökaaslastega, kuid hindan väga oma elu

privaatsust - soovin omada ka sellist osa elust, mis eksisteerib täiesti väljaspool tööd.

Ma olen tõepoolest töötanud ka ettevõttes, kus ühisüritustest loobumist peeti otseselt tööandja solvanguks, ebalojaalsuse märgiks. Ametialased koolitused, hariduse finantseerimine, välismessid -  see kõik on imevahva, aga minu motivaatorite nimekirjas on nad vabast ajast ja paindlikkusest ikka tagapool.

Ma arvan, et pole ainus, kes niimoodi mõtleb?

Miks ometi on siis nii raske leida nn  töötaja motivatsioonipakettides paindlikkust (kui töökoht pole just kiirtoidukett) ja võimalust võtta lisapuhkust (või isegi puhkust sulle sobival ajal - seadus selleks ei kohusta, v.a. väikelaste vanemad ja veel mõned erijuhud)?

Arvatavasti on selliseid motivaatoreid raske täpselt kirja panna. Võib-olla tööandjad pelgavad, et paindlikkust lubades läheb asi liiga keeruliseks - kuidas sa seda kõigile ühtemoodi lubad?

Julgustaksin tööandjaid siiski uurima, mis töötajaid tegelikult motiveerib. Inimesed on erinevad ja vaba aega ei soovi lisaks sugugi kõik. Paljusid motiveerivad tõepoolest ühisüritused. Mõni on üliõnnelik, kui saab korra väliskomandeeringus käia (ega kipu sinna

hiljem enam kunagi, sest mõistab, et see pole puhkusereis). Teine tahab hoopis tähtsat ametinimetust (selline motivaator on paljudes kultuurides väga levinud) - asi, mis ei maksa tööandjale midagi!

Mulle siis paluks võimalust minna reedel varem koju. Ma hindan seda nii väga! Luban, et olen ülejäänud päevad seda usinam. Tõepoolest - kas olulisem on teha hästi oma tööd või lihtsalt kohal olla? (Sõltub ka töö iseloomust, seda küll.)

Ma julgen nüüd ka tööandjale selgelt öelda, mis mind motiveerib. Kes ei küsi, see ei saa. Proovima peab.

Mis teid tööl tegelikult motiveerib?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles