Lugeja kirjutab: ma ei taha elu lõpuni tööd teha

Väsinud inimesed annavad kiusatusele palju tõenäolisemalt järele. Foto: SCANPIX

Naine24 lugeja kirjutab tööst ja selle nimel elu ohverdamisest. Mida teha, et töötegemise kõrvalt ei jääks oma elu elamata?

Heade prognooside kohaselt võiks mul umbes pool elust veel ees olla. Jutud elukestvast õppest, pensioniea tõstmisest ja vanemate inimeste tööhõivest libisevad ikka uudistest läbi.

Mind paneb see väga mõtlema. Suurem osa minu tutvusringkonnast teeb tööd ikka eelkõige raha pärast. Paljude töö on raske - ühel füüsiliselt, teisel vaimselt. Pingeid on  palju, kõik muutub kiiresti ja nõudmised töötajatele on kõrged. Kokkuvõttes unistavad nii mõnedki võimalusest jätta töö kus seda ja teist.

Ma ei saa neid milleski süüdistada. Olen ka ise mõnikord kogenud seda, et annad endast tööle justkui kõik. Kogu oma aja, pühendumuse, valmisoleku, kogu mõttevõime... Kodule, perele, sõpradele ja iseendale ei jää enam midagi. Ei jää jaksu ega vaimustust.

Kuidas kujutada niimoodi ette töötamist kõrge eani või lausa elu lõpuni?

Loomulikult vajab inimene ka vananedes seltskonda, eneseteostust, vajalik olemist. Kuid seda võivad pakkuda ka muud asjad peale töö.

Eestlasel kipub töö olema vastus kõigile küsimustele. Oled kurb ja haud muremõtteid - tee tööd! Kui sa ei tea, mida eluga peale hakata - tee tööd! Ära anna võimalust mõtetele, mis jõudeolekus võivad pähe tulla!

Peab muidugi tõdema, et muremõtete käes norutamine midagi head ei too. Võib-olla on siis tõesti parem tööd rabada?

Ma arvan, et paljud ei taha elu lõpuni töötada, sest nad on tööst väsinud juba enne keskiga. Läbi põlenud.

Loomulikult soovitakse järjest vanemaid inimesi tööle rakendada just sellepärast, et meil pole piisavalt noori. Pole neid, kes teeksid tööd ja peaksid üleval pensionäre. Häda ei anna häbeneda.

Mis oleks siis lahendus? Paljud unistavad, et nemad koguvad piisavalt raha ja kogu see probleem neid ei puuduta. Võiksime siiski laiemalt mõelda. Keegi meist ei tea, mis elu toob. Pealegi mõjutab meid kõik meie ümber toimuv. Isegi kui me arvame, et suudame piisava rahahulgaga end muredest isoleerida.

Ma loodan väga, et järjest rohkem hakatakse mõtlema ka sellele, kuidas säilitada inimese tervist ja vaimset valmisolekut kõrge eani töötada. Ma arvan, et seitsmekümneaastase töökoht peaks siiski olema veidi teistsugune kui kahekümneaastase oma. Kuidas seda korraldada? 

Vanusega kaasneb paratamatult rohkem tervisemuresid. Kui paljudel on vanana üldse nii palju tervist, et töötada?

Tahaksin oma karjääri suunata nii, et kaua tööpõllul rügamine ka mulle endale midagi pakuks. Et see poleks ainult kohustus ja vajadus. Ja ometi tiksub kuklas mõte, et tahaks ometi millalgi ka päris jõudeelu elada. N-ö väljateenitud puhkusele jõuda.

Kas teie kujutate ette, et töötate kõrge eani? Kas praegusel erialal töötamine oleks võimalik ka näiteks kolmekümne aasta pärast? Pakuks see teile rõõmu?

Kui nüüd paarkümmend-kolmkümmend aastat edasi mõelda, siis on praeguse arengutempo juures raske ette kujutada, millistel erialadel ja missugust tööd on üldse tarvis teha. Aga põnev oleks sellele mõelda.