Lugeja kirjutab: mis minu tuju rikub?

Linda Pärn
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Lugedes artiklit sellest, mis naiste tuju rikub, sai Naine24 lugeja Tiina aru, et enamik neist mõjutajatest pole ka talle võõrad. Mõned on tõsiseltvõetavad, aga suur osa justkui pisiasjad, leiab ta.

Ja elu koosnebki pisiasjadest. Või juhtub nii, et kõigest on villand ja mingi pisiasi on see viimane tilk karikas, mis vallandab halva tuju.

Inimesed kipuvad olema närvilised ja käivad ringi justkui viitsütikuga pommid. Ühel hetkel lihtsalt plahvatavad ja ei saagi nagu aru, miks. Liikluses, poes, bussis. Ja see omakorda rikub kõigi tuju.

Olen tähele pannud, et mu tuju muudab halvaks see, kui asjad ei lähe nii, nagu olen planeerinud. Iseenesest on see väga tobe. Oleme harjunud, et kõik toimib nupulevajutusega. Kõike peab saama ruttu. Nüüd ja kohe või veel parem juba eile! Me esitame endale ja teistele järjest absurdsemaid nõudmisi. Seda just kiirust arvestades. Miski pole enam piisavalt kiire. Ja miski pole enam meie jaoks piisavalt hea.

Kas on see mingi suur sisemine rahulolematus, mis seda kõike põhjustab? Või elutempo? Saavutused tulevad ja lähevad. Meil pole aega neid nautida. Iga vallutatud mäetipu järel tormame juba järgmise juurde. Ikka kiiremini ja kõrgemale. Tagasilöögid on häirivad. Elu peab sujuma õlitatult. Kõike peab jõudma ja seejuures naeratama.

Ja siis ühe hetkel me plahvatamegi.

Alles paar päeva tagasi nägin hommikul ema ja last. Loomulikult oli emal kiire ja lapsel ei olnud. See tüdrukutirts oli veel üsna põnn ja kõik pakkus talle huvi. Ta peatus möödaminnes suure tühja lillepoti ees. Lilled olid sealt juba ära võetud või polnud neid seal sel suvel olnudki, potti täitis lopsakas roheline vesihein. Laps seisis ja silitas kahe käega õrnalt vesiheina.

Ma lausa tundsin teda vaadates ise, kui pehme see veishein oli. Laps seisis ja nautis oma tegevust. Ja siis kiirustas ema teda edasi.

Mäletan väga hästi, kui loetud olid hommikused minutid, kui lapsega lasteaeda läksime. Emad seisavad paratamatuse ees. Ometigi mõistan ma, kui suur tähtsus on sellel, et lapsel oleks aega asju märgata ja tajuda. Asju nautida. Et meil kõigil oleks aega märgata ja tajuda seda, mis meid ümbritseb, sellest rõõmu tunda. Olgu selleks siis kas või umbrohi lillepotis. 

Ma arvan, et kui me leiame rohkem rõõmutoovaid pisiasju, siis jääb vähemaks neid pisiasju, mis meie tuju halvaks teevad.

See väike vahejuhtum on mul nüüd iga päev meeles mõlkunud ja ausalt öeldes teeb selle meenutamine mu tuju väga heaks. Lausa naeratus tuleb südamesse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles