Naine tunnistab: õppisin oma üksikema hindama alles siis, kui olin ise samas olukorras

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Susannah B. Lewis kirjutab YourTangos sellest, et ainult emaga kasvades ei mõistnud ta kunagi, kui palju pidi ema tegelikult tööd tegema ja vaeva nägema. Kui naine ise täiskasvanuna üksikema staatust sai kogeda, mõistis ta, mida ema pidi läbi elama.

Mu abikaasal on viimase paari nädala jooksul olnud tohutult palju tegemist ja ta pole kodus eriti viibinud. Õhtul süüa valmistades, nõusid pestes, laste kodutöid kontrollides, neid magama pannes ja lugematul arvul Lego klotsidele astudes olen korduvalt silmi pööritanud ning kogu olukorda oma mõtetes kirunud.

Üksikemaks olemine on nõme, olen endamisi mõelnud, samal ajal, kui poeg määris oma valgele T-särgile ketšupit ja tütar karjus lakkamatult, et vannitoas on ämblik. «Mul on abi vaja,» mõtlesin.

Hingasin sügavalt välja ja ronisin juba 300. korda kodutreppidest üles. Mõtlesin oma üksikvanematest sõpradele, kelle abikaasad pidid samuti palju töötama ning järsku tundsin end tohutult süüdi, sest minu kaasa on vaid ajutiselt eemal.

Mõtlesin sõbrannale, kes kasvatab üksi kahte poega, sest tema abikaasa jättis ta oma sekretäri pärast maha. See sõbranna on tõeliselt tugev.

Mõtlesin teisele sõbrannale, kel on kolm last (kõik nooremad kui 15) ja kelle abikaasa tööpäevad kestavad vähemalt 16 tundi. Ma ei mõista, kuidas see naine hakkama saab.

Ja siis mõtlesin kellelegi, kellele ma varem selles kontekstis polnud mõelnud. Mitte kunagi varem polnud ma mõelnud oma emale kui üksikvanemale.

Kui ma olin 11. aastane, suri mu isa. Ta oli minu jaoks tähtis inimene: ta pidas lugu distsipliinist, ta parandas alati katkiseid asju kodus, ta hellitas mind, teenis perele sissetulekut, lubas mu esimesel kohtingul varitseda auto pagasnikus koos jahipüssiga, ta oli inimene, kes tekitas minus turvatunde.

Ma mõtlesin oma emale - ta oli noor, äsja leseks jäänud ema, kes kunagi ei virisenud, hinganud sügavalt välja ega pööritanud silmi, kui kraanikauss oli nõusid täis või kui ma oma magamistoa ukse pauguga kinni lõin, sest mul oli parajasti puberteet ning ma vihkasin kõiki ja kõike.

Minu ema, kes leinas oma elu armastust, suutis mulle hoolimata kõigest alati tähelepanu pakkuda. Mulle, ilma isata lapsele. Minu ema, vallaline ema, üritas mind distsiplineerida ilma mu lubadustele ja palumistele järgi andmata.

Minu ema, kes oli eelnevalt olnud kodune, kuid kes oli nüüd nõus ka kõige nigelamate töödega, et meile raha teenida. Minu ema, kes hoolitses kogu majapidamise eest üksi ja palvetas mu turvalisuse eest ajal, mil olin mässumeelne.

Minu ema, kelles tekitasid küsimusi erinevad veidra välimusega kutid, keda ma aeg-ajalt koju tõin. Mu ema, kes tekitas minus turvatunde maailmas, kus isad võivad ootamatult surra ja jätta lapsed omapäi.

Kui ma kiirustasin läbi kodu, et teha neid asju, millega kaasa mind tavaliselt aitab, märkasin, et mu silmad täituvad pisaratega, kuid need polnud tingitud vihast või sellest, et ma pidin seda kõike üksi tegema. Need pisarad olid tingitud austusest mu ema vastu. Austusest minu üksiku ema vastu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles