Naistel on isegi raske rääkida sellest, et nad ei soovi emaks saada või tunnistada, et emadus pole sugugi nii imeline, kui eeldatakse. Kujuta aga ette naise kohkumust, kui ta emaks saanuna avastab, et on teinud ränga vea – laste kasvatamine ei sobi talle, see on üdini häiriv kogemus ja pettumuste jada. Küllap polegi päris head moodust, kuidas sellise teema üle arutleda.
Argumenteerimiseks on põhjuseid küll. Kõik teavad, et pole lihtne olla lapsevanem. See on kulukas, väsitav ja nõuab tugevaid närve. Laste kasvatamine on katsumus, mis näitab inimesele tema halvemaid ja parimaid omadusi, mõnikord isegi mitu korda päevas. Naistele on see eriti keeruline – mida rohkem tekib ühiskonnas soolist võrdsust ja uusi võimalusi enda soovide täitmiseks, seda raskem võib olla samastada end äkitselt rolliga, mis eeldab täielikku eneseohverdust ja alistumist. Eriti siis, kui sellega kaasneb majapidamistöödega seotud suurem koormus, kirjutab Jezebel.
Loomulikult on kõige raskem siis, kui beebi sünnib. Esimestel kuudel tuleb harjuda uue elukorraldusega ja nii mõnelegi naisele võib tulla üllatusena, kui palju on lapse kasvatamise kohta õppida, kuigi varem võis jääda mulje, et see on loomulik ja tuleb justkui iseenesest.
Enamasti läheb see mööda – laps kasvab suuremaks, ema harjub lapse eest hoolitsemisega ning suur armastus korvab kõik vaeva. Pole midagi kahetseda. Kahtlemata võib tekkida igatsus tegevuste järele, mida sai enne lapse sündi süümepiinadeta nautida, kuid see käib lapsevanemaks olemise juurde. Aga kõik nii ei tunne. On olukordi, mis on sellest märksa keerulisemad. Naised, kes on hiljem mõistnud, et ei tahagi tegelikult ema olla, ei julge seda tõenäoliselt suure häälega kuulutada. Kes ikka tahaks tunnistada, et ta kohutav inimene? Aga elu pole nii lihtne. Naise tundeid emaduse suhtes võivad mõjutada väga erinevad tegurid.
On naisi, kes tahavad olla emad, aga ei tohiks.
On naisi, kes oleks väga head emad, aga nad ise ei taha seda.
On naisi, kes peavad end väga halvaks emaks, aga tegelikult saavad sellega just hästi hakkama.
On ka neid naisi, kes ise usuvad, et on suurepärased emad, kuid saavad tegelikult oma rolliga väga nirult hakkama.
On naisi, kes tunnistavad, et ei taha seda tegelikult teha, aga on ikkagi head emad.
Möödunud aastal kirjutas 57-aastane ema Isabella Dutton Daily Mailile oma üllatava loo sellest, kuidas arusaamine eksimusest tabas teda kõigest viis päeva pärast poja sündi. Ta kirjutas: «Isegi nüüd, 33 aastat hiljem, kujutan ma seda pilti ette: Stuart magas oma hällis. Tal oli kohe söögiaeg, aga ta ei olnud veel ärganud. Ma kuulsin teda virgumas, aga kui ma tema unist ümarat nägu vaatasin, ei tundud ma temaga mingit sidet. Ei mingi sooja emalikku kiindumust. Ma tundsin end täiesti eraldiseisvana sellest võõrast olevusest, kes tungis ühtäkki mu ellu ja abiellu, muutes selle pöördumatult halvemaks.»
Dutton ei kogenud enda sõnul sünnitusjärgset depressiooni. Ka polnud ta sugugi väsinud.
«Tegelikult oli idee emadusest mulle alati vastukarva. Sel hetkel kadus mul igasugune lootus, et emaks saades võiks mu antipaatia hajuda. Mäletan, et küsisin endalt: «Ka ta on ikka minu laps?» Sest ta oleks võinud, sõna otseses mõttes, olla kellegi teise oma. Kui mõni lahke võõras oleks sel hetkel pakkunud, et lapsendab ta, siis poleks mul olnud midagi selle vastu. Siiski ma ei tahtnud, et temaga midagi halba juhtuks ja ma pühendasin end täielikult tema eest hoolistemisele. Sellele vaatamata ma tean, et mu elu oleks olnud palju õnnelikum ja rahuldustpakkuvam ilma lasteta.»
Dutton kirjeldas veelgi, kui vastumeelne oli tema jaoks lapse kasvatamine, kusjuures hiljem sai ta ka tütre, ja tundis sama. Samas hoolitses ta oma laste eest ja teeb seda siiani, sest ta vaim tütar on voodihaige. Ema oleks isegi valmis lapse eest haige olema, kui see oleks ainult võimalik. Nii on ta enda sõnul paradoksaalne vanem – ühtaegu hooliv ja kohusetundlik, kuid tunneb oma laste suhtes ka vastumeelsust.
Duttoni kirjutisest võib välja lugeda, justkui rõkkaksid kõik teised emad kogu aeg rõõmust ja ei mõtleks kordagi teistsuguseid mõtteid. Tegelikult pole ta nii väga paradoksaalne, kui arvab, sest ka iga supervanema peas võib olla mõtteid, mida kunagi välja ei öelda. Ta eeldab, et hea vanem on see, kes on kogu aeg rahul sellega, et tal on lapsed. See pole tõsi. Ka tema enda probleem võib olla ühiskondliku surve tulem. Lapsevanematelt oodatakse ulmelisi asju, ja selle alla kuulub ka ootus, et kõik naised tahavad iga hinna eest emaks saada. Kui ei valitseks arusaama, et kõik emad on oma rolli üle üliõnnelikud, siis ei peaks nii paljud emad häbenema oma kahetisi mõtteid ja kahtlusi, et võib-olla nad tegid vale valiku ning saaksid lähemalt analüüsida oma tundeid pöördumatu valiku suhtes, mida justkui peaks jumaldama. Emadus ja laste kasvatamine ongi imeline, aga see ei ole kogu naise isikukuuluvus. Mõnikord tekib ikka tahtmine natuke eemal olla. Oluline on siiski jääda, ka siis, kui see pole parasjagu eriti meeldiv.
Ka siis, kui emaks olemine on valdavalt hea kogemus, võib ette tulla hetki, kui naine vajab lähedaste toetust. Oluline oleks rääkida emadusest rohkem ausalt ja ilustamata. Seda lihtsam oleks pakkuda ka naisele ja lastele abi või armastust, kui naisel endal sellest puudu jääb. Isegi emaks saanuna on naine kõigest tavaline inimene oma vigadega, kel ei pruugi olla jaksu kogu aeg vaid anda ja anda.
Hea lugeja, kas oled mõnikord tundnud, et laste saamine polnudki kõige parem mõte?