Uus pitsastiil: ruudupitsa

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: ERIK PROZES/

Mida kõik lapsed söövad? Ilmselt pitsat. Harjumaal ja Tallinnas tublisti kuulsust kogunud väikese Pitsaruudu äri käima lükanud pitsameister Indrek Avarand avaldab mõned oma mahlaka ruudupitsa valmistamise saladused. Esimesel koolipäeval võib koduköögis järele proovida! 

Ruudus on rohkem pitsat, kõlab Pitsaruudu reklaamlause. Pitsameister Indrek Avarand kinnitab oma maja väikeses pitsaköögis Sauel, et nii see tõepoolest ongi – piisab ainuüksi sellest, kui võrrelda servapidi ühesuurust ruutu ja ringi.

Kuigi Indreku pitsaahi on küpsetanud vaid veidi üle poole aasta, on tema ruudukujulistel pitsadel austajaid palju. Isegi Võrumaale on seda viidud, kuigi see on äärmuslikum juhtum. Enamasti tellib lähiümbruse rahvas, kuid kumu levib ja tahtjaid tuleb aina juurde, nii et soovist on mõistlik aegsasti teada anda, et pitsa ikka õigel hetkel võtta oleks. Ning kui kõik läheb nii, nagu mõeldud, pole välistatud, et tulevikus kolib Ruudupitsa pealinna ja avab ka pitsabufee.

See kõik on tänu sõpradele, arvab mees tagantjärele. Just nemad ärgitasid Indrekut pitsaäri avama, kui firma, kus ta oli aastaid toidu alal töötanud, uksed kinni pani ja ta töötuks jäi. «Sa teed vinget pitsat, võta asi suuremalt ette,» ütlesid sõbrad, kellele Indrek oli ühistel seltskondlikel ettevõtmistel tihti just pitsat teinud.

Rekordpäevadel on mees küpsetanud 12–14 suurt pitsat. Ja need on tal tõesti suured: 50 x 50 cm, millega võib ära toita ka kümnepealise lauatäie sööjaid. Nende kattegagi saab mängida. Ühele suurele ruudule võib mahutada kas või neli erinevat täidisekooslust singist ja kanast kala ja fantaasiavariandini.     

Mis aga põhiline, ruudupitsad on ühest keskmisest «itaallasest» ehk itaaliapärasest ümmargusest õhukesest originaalist mahlasemad ja koduselt muhedad-maitsvad, ning see eesti inimesele meeldib.

«Sööd ära kolm Itaalia stiilis pitsat ja ikka on kõht tühi… Ennekõike aga eristab ruudupitsat teistest põhja ja kastme maitse,» muheleb nii Eestis kui ka Soomes kokakoolis käinud Indrek, lisades, et need töötas ta ise välja. Põhi on toekas, sest tainas sisaldab lisaks tavalisele nisujahule durumnisujahu, mis ei lase küpsetisel «saiaseks» muutuda. Kaste on aga õrnalt terava varjundiga ja ise keedetud – ei mingit ketšupit ega muud valmistoodangut. Milleta aga kindlasti head pitsat ei sünni, on kvaliteetne rasvaine: Indrek määrib ahjuplaadi alati enne küpsetamist korralikult kokku külmpressitud kookosõliga, mis on üks tervislikumaid rasvu üldse. Ka värsked rukolalehed lahtise piruka peal on mehe sõnul üks tema firmamärke.

Riivjuust on paljus maitse asi, kuid tema eelistab Arla mozzarella’t või spetsiaalset pitsajuustu, kus ositi Goudat sees. Alati võib tema sõnul ka mõne muu juustuga meelepärast maitset lisada – näiteks sinihallitusjuustuga, mis on hea kaaslane nii singile kui ka kanalihale.

Indrek ise armastab natuke teravamaid maitseid, näiteks küüslauku ja jalapeno pipart. Ning kui endale pitsat teeb, siis meeldib talle lisaks neile panna pitsale ka sinki ja kana üheskoos. Rahva lemmikuteks on seni aga olnud singi- või linnuruut. Viimasest ei puudu päikesekuivatatud toma-tid, ananass ega ka sinihallitus-juust.

1. septembri pitsaruut

Indrek Avarand tunnistab, et see retsept pole küll mitte nii täppis kui need, mida ta iga päev valmistab, kuid pitsa ongi suuresti maitse asi ja igaüks võib oma fantaasia piires meelepärase täidisega pitsa küpsetada. Ühele meeldivad seened, teisele küüslauk, kolmandale midagi muud. «Aga lõpptulemus on alati äge! Värske kurk koos äsja vurritatud meega maitseb ju ka kokku nagu arbuus,» julgustab pitsameister uusi maitsekooslusi katsetama.

Võib teha ka väiksema koguse tainast kui juuresolevas retseptis, kuid kes korra just seda pitsat proovinud, kibeleb varsti uue järele ja siis on hea, kui külmkapist tainas järgmiseks plaaditäieks võtta.

Tainaks:

•    650 ml puhast käesoojast soojemat vett

•    25 g presspärmi

•    600 g kõrgema sordi nisujahu

•    500 g durumnisujahu (nt Myllyn Paras)

•    1 dl oliiviõli

Kastmeks:

•    500 g purustatud konservtomatit (nt Eldorado)

•    1 sl soola

•    1 sl suhkrut

•    2 dl oliiviõli

•    1 sl purustatud musta pipart

•    3 sl pitsamaitseainet (nt Meira)

•    maitse järgi kuni 1 sl kuivatatud basiilikut

1. septembri pitsakatteks:

•    meelepärane kogus tükeldatud suitsukana, paprikat, konservaprikoosi

•    soovi korral suitsupeekonit

•    riivitud mozzarella juustu

•    ahjupanni võidmiseks kookosõli

Lahusta pärm vees, lisa teised taina koostisained ja sõtku tainas kokku. Lase poolteist tundi toasoojas kerkida. Kastmeks keeda koostisaineid poolteist tundi tasasel tulel, aeg-ajalt segades.

Jaga tainas neljaks osaks, rulli üks osa ahjupanni suuruseks ja aseta kookosõliga määritud ahjupannile. Ülejäänud taina võib pakendada ja panna külmkappi järgmise pitsa ootele – kui tahad säilitada tainast rohkem kui kolm-neli päeva, pane see sügavkülma.

Kui tahad peenema tekstuuriga kastet, sega kastmekeedus  saumikseriga läbi. Kata tainas korralikult kastmega ja lisa esimeseks kihiks osa riivitud mozzarella juustust. Seejärel pane peale meelepärane täidis, näiteks 1. septembri kooslus, lõpuks uuesti riivjuustu kiht.

Küpseta 250-kraadise põhjakuumusega ahjus kuni 15 minutit – pitsa peaks olema küps siis, kui juustule ilmuvad pruunikad täpid. Kel ahju reguleerimise võimalus, võib ahju kuumaks ajada, pitsa küpsema panna ja siis pealt küpsetamise välja lülitada. Kui seda võimalust pole, tasub pitsat küpsetada ahju alumises osas – see tuleb kasuks iga küpsetamisvariandi puhul.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles