Lugeja kirjutab: kallim ei pea olema ideaalne

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Lugejamängu raames kirjutas meile Kaja, kes arvab, et kallim ise ei pea olema ideaalne, kuid ta peaks sinu maailma ideaalseks muutma.

Umbes 10 aastat tagasi oleksin ma oma ideaalset kallimat kirjeldanud umbes nii: tugeva kehaehitusega, sportlik, kena, soovitavalt pruunide silmadega, tugevate kätega (mitte, et ma siis oleksin mõistnud nende olulisust kallistamisel), ei suitseta, viisakas, intelligentne, materiaalselt kindlustatud jm heade omadustega. Kõlab ideaalselt, kas pole?

Juba peaaegu 8 kuud tagasi tutvusin mehega, kes ei erine küll oluliselt minu ettekujutusest 10 aasta tagusest ideaalmehest ent siiski on tal mõned eripärad vs kõrvalekalded ideaalist. Pruune silmi ei näe kohe mitte mingi nurga alt, kuid olemasolevad hallikas-sinakad silmad on sügavad ja siirad täis õrnust ja armastust. Kalevipoeglikke käsi ei võlu ka kuskilt välja, aga tema töökad ja abivalmid käed on hellad, samas tugevad ja turvalised. Ja lisaks kõigele ta ka suitsetab, mis ideaalse meeskandidaadi puhul peaks välistatud olema. 

Hoolimata tema erinevustest minu ideaalmehega, teeb ta lõkkel väga head mannaputru, ka pannkookide küpsetamine pole matkatingimustes keeruline. Tema jaoks pole meie 200-kilomeetrine vahemaa mingi probleem. Usun, et ei liialda, kui ütlen, et ta oleks nõus Tõrvast Tallinna igapäevaselt tööle sõitma. Samuti arvab ta, et võib vabalt Tallinnast Tõrva mu kahte orhideed kastma minna, kui ma ise pikalt ära olen, kuigi võiksin selle ülesande vabalt delegeerida mõnele sugulasele või tuttavale, kes elavad oluliselt lähemal.

Nagu mehed ikka, pole ka tema väga usin komplimentide tegija (kuigi ise võtab neid meeledi vastu), pigem on ta ikka seda meelt, et kui naisele aastas korra öelda, et ta on kena vms, siis sellest peaks piisama terveks aastaks või siis vähemalt seniks, kuni pole vastupidist väidetud. Aga see pilk, kuidas ta mind vaatab, ütleb rohkem kui tuhat sõna, samuti on tema igapäevased musismailid lihtsalt asendamatud ja nii paljuütlevad.

Pean tunnistama, et olen üsna kogenud ja kvalifitseeritud mossitaja, või vähemalt meestekeeles mossitaja – nende arust on ju iga emotsioon, mis ei avaldu nakatava naeruna, kohe mossitamine. Ma isegi ei oska öelda, kuidas, aga need emotsioonid või mossitamised kaovad temaga olles nagu võluväel. Naisetele ju teatavasti meeldib rääkida ja tema on see, kes suudab mu mossitamised rääkides ära ajada. Samuti oskab ta õigel ajal vaikida ja lihtsalt mind oma maailma parimasse kaissu võtta.

Kallistamised ja kaisutamised oma tema puhul muidugi omaette klass. Mul on tunne, et nii, nagu inimesed peavad kuidagi iseloomudelt sobima või siis erinevad olema, et sobida, nii on ka kallistustega. Me kuidagi sobime teineteise kaissu suurepäraselt.

Ta saab ideealselt hakkama poest erinevate naisele mõeldud ihupiimade ja muude hügieenitarvete ostmisega. Mulle lausa tundub, et ta naudib seda, kui olen mingil kahtlasel põhjusel pidanud talle sellise ülesande andma.

Olen alati olnud pigem selline naine, kes on suhteliselt rahulolev ja mehe otsuste ning arvamustega üldiselt ühel meelel. Kuidagi raske on olnud oma mõtteid välja öelda. Aga temaga oleme pidanud lõputuid vaidlusi – või nimetagem neid aruteludeks , mis on segu huumorist ja elutarkustest. Võimalik, et olen mõnikord (kui, siis väga harva) oma nägemusest loobunud ja tema vaadetega nõustunud. Ilmselt tal ongi tihti õigus, ta on ju lisaks kõigele muule minust ka 15 aastat vanem, aga need vestlused on lihtsalt nii huvitavad ja aitavad asju näha hoopis teise nurga alt kui varem. Lihtsalt alla anda ja kõige peale alandlikult saba liputada oleks millestki väga olulisest ilma jäämine.

Kui hakkaksin kõiki tema häid omadusi lahti seletama, veniks jutt liiga pikaks, aga üldiselt ei saa märkimata jätta, et tal on minuga sarnased sportlike sugemetega hobid, tal on huvitav muusikamaitse, mis on mindki õpetanud, et lisaks imelisele viiuli- ja klaverimuusikale, on olemas ka kõikehaarav trummipõrin ja, üllatus-üllatus, inimesed oskavad ka vene keeles väga hästi laulda.

Mõned päevad tagasi sõitsime Tallinnast välja Murru karjääri ujuma. Seal autos istudes, kuulates valjult igasugu huvitavaid ja minu jaoks varem tundmatuid muusikuid ja meloodiaid, mõtiskledes selle üle, et see elustiil ja tegutsemisviis erinevad minu elustiilist, ma vaatasin teda kõrvalt ja mõtlesin, et uskumatu... mina olen siin ja ma naudin kõike seda...

Me ei pea otsima ideaalset kallimat, vaid inimest, kes muudaks meie maailma ideaalseks ja imeliseks. Tema on selline kallim... kõige kallim!

Head lugejad, veel on mõned päevad aega kirjutada meile oma ideaalsest kallimast ja osaleda restorani Lusikas kinkekaardi loosimises. Vaata lähemalt siit!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles