Igal kevadel kolin oma lastega Tallinnast Lõuna-Eestisse ning alati on küsimus, et milliseid mänguasju ja kui palju kaasa võtta. Lapsed tahaksid muidugi võtta kõik, kuid autos olev ruum seab omad piirid ning sellepärast rohkem kui mõni kaisuloom ja nukk väga kaasa võtta ei saagi.
Kuid see ei sega ometi mängimast. Vastupidi. Räägin ühe loo elust enesest, mis taaskord kujukalt kinnitab, et tegelikult ei vaja lapsed mängimiseks eriti Hiina plastmassi, vaid täiesti piisab ideest ja fantaasiast.
Ühel õhtul tuleb Helena (5) väga salapärase näoga minu juurde. «Emme, tule ma näitan midagi sulle,» sosistab ta mulle kõrva, ning juhib mind kättpidi raamatukapi juurde. Avab pidulikult kapi. Raamatud on välja võetud ning kapis on padi ja sellel lebavad kõik elamises leiduvad käärid.
Jään küsivalt Helenale otsa vaatama, et mida sa mulle siis õigupoolest näidata tahtsid? «Vaata, need on luiged – suur on isane, keskmine on emane ja väike on luigepoeg. See on luigepere ja siin on nende pesa,» seletab ta. Et siis isaluik on suured käärid, keskmise suurusega käärid on emaluik ning küünekäärid luigepoeg. Jah, selle peale meie, suured, vist tõesti ei tule. Nii kutsutaksegi meil nüüd kodus kääre mitte otstarbe, vaid soo järgi ja pole imestada, kui keegi ajab mööda maja taga emaseid kääre.
Mis puutub nendesse vähestesse mänguasjadesse, mis maakoju kaasa on võetud, siis oluliselt rohkem leiavad mänguvahenditena kasutust kingad, tekid, puuklotsid ning üldse kõik pärisasjad. Pole vaja muretseda, kui mänguasju on liiga vähe, pigem võiks tunda muret, kui neid meeletult palju on ning ikka on lapsel nii kohutavalt igav.