Kolmeaastasel lapsel võiks juba olla kodus olemas oma koht - kui mitte oma tuba, siis nurgake või sahtlike, mis arendaks tema minatunnetust, aga ka õiguste ja vastutuse tundmist.
Kolmeaastane laps vajab kodus päris oma nurgakest
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
7. august 2014, 15:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastepsühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt selgitab Emmede Klubis, et päris oma kohta vajab laps sellest hetkest, kui tema minatunnetus on tekkinud - umbes kolmeaastasena. «See on tegelikult lapse arengu jaoks ülimalt oluline. See ei pea olema eraldi tuba või isegi eraldi nurk, see ei pea üldse olema suur. Piisab ka oma mänguasjakastist või oma sahtlist, väiksena võib see olla kas või lapse voodi. Peaasi, et oleks üks lapse oma kohake, kus kehtiksid tema reeglid ja kust teised asju ilma loata ei võtaks, kus oleks tema personaalne isikuruum, mida vajab iga inimene. See on mina-arengu jaoks tähtis,» sõnab psühholoog.
Küti selgitusel näeb ja tunnetab iga ema ise ära, millal ta lapsel hakkab tekkima minatunnetus. Siis ongi käes aeg põnnile oma nurgake tekitada. Kui see on olemas, peab laps hakkama õppima ka oma ruumi eest hoolt kandma ja selle eest vastutama. Esialgu tuleks seda koristada koos lapsega, kuid mõne aja pärast peab ta juba ise hakkama saama.
Koos vastutusega kaasnevad õigused: kui lapsele on antud oma kohake, mille eest ta hoolitseb, siis tuleb tema ruumi ka austada. Näiteks ei tohi lapse teadmata lasta külla tulnud teisi lapsi tema isikliku sahtlikese kallale. Muidugi, jagama peab õppima, kuid lapsele tuleb külalistest teada anda, mitte tema ruumi omavoliliselt kasutada.