Alates seitsmekümnendatest on erinevate uuringutega korduvalt leitud, et lapsepõlveaegne loomade julm kohtlemine on üks esimesi ohumärke, mis võib anda aimu, et vägivallatsejast saab täiskasvanuna kurjategija.
Loomadega jõhkrutsev laps vajab vanema abi
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
4. august 2014, 19:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt on pea kõik vägivallakuritegude toimepanijad ka loomi väärkohelnud. Nn Bostoni kägistaja Albert deSalvo, kes mõisteti süüdi 13 naise tapmises, veetis lapsepõlves aega kasside ja koerte püüdmisega, et siis nende pihta nooli lasta. Columbine’i tulistajad Eric Harris ja Dylan Klebold hooplesid sellega, et sandistasid loomi kõigest enda lõbuks, kirjutab Psychology Today.
Samal ajal puutub enamik lapsevanematest kokku sellega, et laps kohtleb ühel või teisel moel loomi halvasti – kes istub kutsikale peale, kes tõmbab putukal jalgu küljest. Raske on mõista, miks peaks ükski laps loomadega jõhkrutsema. Ning millal oleks põhjust muretsemiseks? Millal on tegu normaalse uudishimu rahuldamisega ja millal võib see olla märk, et pere pesamunast areneb sarimõrvar?
Mis motiveerib loomapiinajat?
Enamasti teevad loomadele haiget need lapsed, kes on ise vägivalda tundnud või seda pealt näinud. Näiteks on leitud, et umbes 30 protsenti lastest, kes on koduvägivalla tunnistajaks, viivad midagi samalaadset läbi ka oma koduloomade peal. Kuigi laste vägivalda loomade vastu tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, on intervjuude abil välja toodud mitmeid erinevaid põhjuseid sellise käitumise selgitamiseks.
- Uudishimu ja uurimine - «lahkamise» käigus on loom saanud viga või surma. Toimepanijaks on enamasti väga väike või arengus maha jäänud laps.
- Kaaslaste surve – loomapiinaja on saanud julgustust mängukaaslastelt või tunneb eakaaslaste survet julmuseks, et kampa kuuluda.
- Tuju tõstmine – loomapiinamist kasutatakse igavuse või depressiooni leevendamiseks.
- Seksuaalne nauding.
- Sunniviisiline väärkohtlemine – keegi vanem/tugevam on sundinud last julmusteks.
- Kiindumus looma vastu – näiteks on laps looma tapnud, et teda kellegi teise piina eest kaitsta.
- Loomadega seotud foobiad – hirm looma ees paneb esimesena ründama.
- Samastamine lapse väärkohtlejaga – vägivalla ohvriks langenud laps võib soovida nõrgema ohvri kallal jõhkrutsedes oma võimutunnet taastada.
- Traumajärgne mäng – looma peal mängitakse läbi vägivaldseid kogemusi.
- Matkimine – looma vägivaldne karistamine võib olla vanemate pealt õpitud käitumine.
- Enesevigastamine – looma kasutatakse selleks, et tema abil enda kehale vigastusi tekitada.
- Inimestevahelise vägivalla eelharjutus – vägivalda «harjutatakse» kodutu looma peal enne teiste inimeste vastu vägivalla kasutamist.
- Emotsionaalse vägivalla vahend – näiteks tehakse õe/venna loomale haiget, et teda hirmutada.
Kuidas aru saada, et asi on tõsine?
Järgnevate iseloomustuste järgi võib aimu saada olukorra tõsidusest, kuid loomulikult peab tähele panema, et iga juhtumit peaks käsitlema individuaalselt, kõiki asjaolusid arvesse võttes.
Eksperimenteerija (1-6-aastane või arengus maha jäänud laps)
Enamasti on tegu eelkooliealise lapsega, kes pole veel kognitiivselt nii küps, et mõista loomade tundeid ja seda, et loom pole mänguasi. Nõnda võib liiga saada lapse esimene lemmikloom, kelle eest hoolitsemiseks pole mudilasel piisavalt kogemusi.
Mida teha? Teatud määrani sõltub see lapse vanusest ja arengust. Üldistades on parim abinõu selgitamine: laps peab mõistma, et looma löömine on sama väär kui teise lapse löömine. Tavaolukorras piisab täiesti inimlikust kasvatusest ja laste harimisest nii kodus kui lasteaias, kus selgitatakse, kuidas loomade eest õigesti hoolitseda.
«Appihüüdja» (6/7-12)
Sel juhul on tegu lapsega, kes saab tegelikult aru, et loomale haiget tegemine on vale. Ta ei käitu valesti puudulike teadmiste tõttu, suurema tõenäosusega on vägivalla taga tõsisemad psühholoogilised probleemid. Näiteks, nagu ka eelnevalt mainitud, võib lapse käitumise taga olla koduvägivald või ka seksuaalne väärkohtlemine.
Mida teha? Kindlasti tuleb pöörduda asjatundja poole, sest tegu on tõsisema probleemiga, mille puhul vanemate isepäine tegevus ei pruugi suurt aidata. Sellise vanuse puhul ei saa loomadele tahtlikku haiget tegemist normaalseks pidada.
Käitumishäirega vägivallatseja (12+)
Teismelised, kes loomi väärkohtlevad, on pea alati seotud ka teiste probleemsete tegevustega – narkootiliste ainete pruukimise, jõugutegevuste ja muu taolisega. Mõnikord sunnib kamp noorele peale vägivaldset käitumist, mis on teatud gruppi kuulumise eeltingimuseks. Samuti võib loomade piinamine olla võimujanu ilming või tehakse seda igavuse peletamiseks.
Mida teha? Koheselt pöörduda professionaalse nõustaja poole. Kui võimalik, võiks abi ja tuge paluda ka lähikondlastelt, sõpradelt, pereliikmetelt ja õpetajatelt.
Kui laps käitub loomaga halvasti, ei tähenda see kohe, et temast kasvaks tapja. Väikelapse uudishimu tõttu võib loom olla kannatajaks, kuid vanemal ei jää muud üle kui selgitada ja õpetada, kuidas loomi õigesti kohelda.
Psühholoogi poole tuleks aga pöörduda ilmsete ohumärkide puhul, kui näiteks laps lukustab lemmiku kappi, teeb talle haiget pärast ise karistada saamist või siis, kui ta ilmselgelt naudib looma piinu. Eriti oluline on abi otsida, kui laps saab aru, et käitub valesti, aga teeb seda siiski.