Oma loomingus väga tõsiseid teemasid käsitlev Zimbabwe kirjanik ja filmitegija Tsitsi Dangarembga näeb tagantjärele, et lõbu ja nauding näitasid talle õiget karjäärirada, ning julgustab tegema irratsionaalseid valikuid.
Tsitsi Dangarembga: lõbu ja nauding näitasid teed
2. august 2014, 10:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikooli rahvusvahelise suvekooli peaesineja, loovkirjutamise kursuse põhiõppejõu Tsitsi Dangarembga romaani «Nervous Conditions» peetakse üheks Aafrika 20. sajandi kümnest tähtsaimast teosest.
Tsitsi Dangarembga peab oma missiooniks kirjeldada ja mõista toksilisi käitumismustreid ühiskonnas ning neid läbi oma loomingu muuta, uute ja tervetega asendada.
«Ajalugu on ajalugu ning muidugi mõjutab see olevikku. Sellegipoolest peavad aafriklased end sellest välja kaevama ja endasse vaatama. Ajaloo mürgid on meie usku endasse murendanud ja me pole end siiani korralikult nendest mürkidest vabastanud,» selgitab ta.
Te olite üsna noor, kui ilmus teie esimene raamat, ja seda saatis kohe suur edu. Saan aru, et kirjutasite südamelähedasel teemal ja kukkus hästi välja?
Jah. «Nervous Conditions» on minu esimene raamat ja ma kirjutasin selle palju aastaid tagasi, kui ma olin 25-aastane. Ma olin just saamas naiseks ja läbinud oma teismeliseaastad, kus ma püüdsin aru saada, kes ma olen ja miks asjad on nii, nagu nad on.
Olles üles kasvanud Zimbabwes (mis sel ajal kandis nime Rodeesia), sain ma aru, et on väga palju asjaolusid, mis muudavad raskeks noorel mustanahalisel tüdrukul nagu mina saada selleks, kes ta tahab olla. Või isegi mõelda, kas minust võib saada see või teine. Võimalused olid väga piiratud, ehkki ma olen tegelikult pärit perekonnast, mis oli mitmes mõttes väga progressiivne – mu ema oli haritud, tüdrukud perekonnas olid haritud, samuti poisid. Ja samas oli patriarhaat ikkagi väga tugev.
Mu ema tunnistas alles hiljuti esimest korda, et jah, ta kohtles tüdrukuid teisiti kui poisse – ja seda tegi isegi haritud ema! Nii et see on väga lai teema, ja mitte ainult see, et mehed rõhuvad naisi, vaid küsimus on terves mõtteviisis. See hõlmab ka seda, kuidas suhtuvad naised naistesse. Ja ka naiste suhtumist iseendasse – mida ma võin teha, kas ma luban endal kõike teha, kas ma luban endal unistada. Nii et ma olin üles kasvades selle kõige üle mõelnud ja selle kõigega kokku puutunud.
Tegelikult ma alustasin luule kirjutamisest, nagu enamik kirjanikke. Samuti kirjutasin näidendeid draamaklubile. Ja siis ma jõudsin punkti, kus mõtlesin, et ma proovin romaani kirjutada. See võttis kaua aega, enne kui tundsin, et nii, nüüd see on selline, et ma võiksin seda kellelegi lugeda anda.
Samas ei ole see raamat siiski täiesti autobiograafiline?
Ma küll kirjutasin selle mina-vormis, aga mul oli tegelikult kena lapsepõlv meeldivas keskkonnas. Ma asetasin peategelase nõrgemasse positsiooni, et rohkem inimesi saaks temaga samastuda – ma kirjutasin väga teadlikult nii, et noored tüdrukud Zimbabwest või mujalt Aafrikast saaksid samastuda peategelasega ja aru saada, et neil on võimalusi. Aga ka sellest, et see eeldab panustamist – kui ma tahan neid võimalusi, siis ma pean midagi vastu andma, pühenduma.
Kas teadsite juba lapsena, kelleks tahate saada? Ja mis veel olulisem: kas te olete saanud selleks, kes tahtsite olla?
See on väga huvitav küsimus, sest ma tõesti teadsin juba lapsena, et ma olen väga loominguline. Ma kirjutasin alati palju ja tegin koos oma nõbudega etendusi. Aga meie peres vaadati seda kui mängu. Keegi polnud sel ajal Zimbabwes täiskohaga kunstnik! Tõsiselt rääkides tuli valida mõni ilmselgetest ametitest: õpetaja, medõde, arst, võib-olla jurist… Isegi inseneriteadused polnud tegelikult midagi, mille õppimist aafriklased ja eriti veel naised oleksid päriselt kaaluda võinud.
Nii et jah, ma teadsin, et kirjutamine on mu kirg, aga ma olin koolis peaaegu kõikides ainetes hea, nii et ma ei saanud sel hetkel aru, et see lõbu ja nauding näitavad mulle tegelikult teed. Näiteks ma mängisin klaverit ja armastasin seda, samas kui teised lapsed nurisesid, et nad peavad harjutama, ega tahtnud seda teha. Aga mina armastasin harjutamist!
Kuna me kasvasime üles ühiskonnas, kus valitses mõtteviis, et peab tegema teatud asju raha pärast, et ellu jääda, siis ma ei saanud seda loomingulist suunda rahulikult varem avastada. Ma läksin meditsiini õppima, sest ma mõtlesin, et see on ühiskonnale kasulik ja seda võiks teha. Ja kui ma siis otsustasin, et vahetan selle psühholoogia vastu, siis see oli see hetk, mil ma sain aru, kes ma tegelikult olen! Psühholoogiat õppides tundsin, et teen lõpuks midagi, mida ma olen tõesti tahtnud teha, õiges keskkonnas ja selle keskkonna täisväärtusliku osana.
Ja siis ma otsustasin, et tahan olla täiskohaga kunstnik, ja see saigi võimalikuks.
See on väga huvitav – ma olen ka kogenud, et kui midagi väga tahta ja julgeda riskida, siis elu toetab…
Jah, mul on hea meel, et sa mõistad! Meditsiini õppimine oli ratsionaalne valik ning psühholoogia ja looming irratsionaalne. Alles kogemusega tuleb arusaamine, et irratsionaalne on see, mis viib edasi, mida peab kuulama.
Kuidas te liikusite kirjanduse juurest edasi filmi juurde?
Tänu mu esimesele raamatule palus keegi mu abi filmi juures, mida ta tegi, ning nii tekkis mul huvi filmide tegemise vastu. Ma sain aru, et see on teistsugune meedium, teistsuguste võimalustega.
Mul vedas väga, et sain 1980. aastate lõpus maailmakuulsasse Berliini filmiakadeemiasse õppima. Ma veetsin seal umbes kuus aastat, seal kohtasin ma ka oma abikaasat ja sain kaks last. Kui ma lõpuks Zimbabwesse tagasi läksin, oli ka sealne kunstiliikumine oluliselt arenenud, oli tekkinud teisigi kunstile pühendunud inimesi.
Zimbabwes on viimastel aastakümnetel kõik väga kiiresti muutunud ja mul on hea meel, et mul on õnnestunud oma raamatutes jäädvustada seda, kuidas me kunagi elasime, perekondade ja laiendatud perekondadena. Ma käisin paar kuud tagasi ühes koolis rääkimas õpilastega, kes lugesid mu raamatut – õpetajad rääkisid, et paljud lapsed ei tunne sellist elu nagu minu raamatutes, aga kui nad viisid raamatu koju ja nende vanemad seda lugesid, siis nemad tundsid seal selle ära. Nii et mu raamat sai ühenduslüliks eri aegade ja põlvkondade vahel.
Muidugi ei mõelnud ma sellistele asjadele, kui ma kirjutasin, aga see tekitab praegu suurepärase tunde, et see raamat teeb inimestele head ka aastakümneid hiljem. Ma usun, et see ongi miski, mida hea kirjandus teeb, üks oluline hea kirjanduse tunnus.
Te olete ilmselt üsna palju reisinud, millised on teie lemmikkohad?
Ma olen Tallinnast võlutud – inimesed on sõbralikud ja kõik on hästi organiseeritud. Vanalinn on ilus ja ajalugu täis. Ja eesti keel on minu jaoks väga huvitav – et teil on ka konsonandid erineva pikkusega –, see kõlab väga põneva kontseptsioonina!
Aga igas kohas, kus ma olen olnud, on alati midagi võluvat ja positiivset. Mulle meeldib, kuidas inimesed kutsusid mind nõoks, kui ma olin Luxoris Aafrika filmifestivalil. Ghana oma väärikate inimeste ja rikkaliku kultuuriga on imeline. Nigeeria pulbitsev elu võtab hingetuks, Mauritius on üks kõige võluvamaid kohti, kus ma olen olnud. Peking võlus mind vana ja uue seguga. Aga kui ma peaksin ühe koha valima, siis ma ütleksin Dar es Salaam Tansaanias – Tansaaniat ma tahaksin rohkem näha.
Tsitsi Dangarembga
Sündinud 1959 Rodeesias/Zimbabwes
Õppinud meditsiini Cambridge’i ülikoolis Suurbritannias, Zimbabwe ülikoolis psühholoogiat ja Berliinis Saksa Filmi- ja Teleakadeemias filmi
Tema esimene raamat «Nervous Conditions» võitis 1989. aastal kirjandusauhinna Commonwealth Writers Prize
Järjed: «The Book of Not» (2006) ja «Chronicle of an Indomitable Daughter»
Kirjutanud stsenaariumi filmile «Neria» (1993) ja on filmi «Everyone’s Child» (1996) režissöör
Abielus ja kahe lapse ema
Ta on õpetanud loovkirjutamist Aafrikas ja Aasias ning on praegu instituudi Creative Arts for Progress in Africa (ICAPA) direktor
Tema Eestisse tulekut toetasid Tallinna rahvusvaheline suvekool ja Eesti Humanitaarinstituut