Hans Schwarz jälgis Pariisis meeste moenädalat ja raporteerib, et varsti tahab mood näha meeste jalas laiu pükse – miks mitte kanda neid juba sel suvel!
Loovus vs kommerts moemaailmas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel suvel Pariisi meestemoe nädalal esitletud kollektsioonides vastanduvad suured kommertsmoemajad selgesti pisematele, iseseisvatele tegijatele, kelle käekiri on fantaasiaküllasem, sest iga riideese pole loodud müügiks.
Peaaegu iga suurbrändi, olgu see Louis Vuitton, Dior või Givenchy, moelavale jõudev ready-to-wear ehk kandmiseks mõeldud kollektsioon on moemaja loovhingede ja turundusosakonna rahajanu vahel lõputute kompromisside ja piirangute üle kemplemise lõpp-produkt.
KLASSIKA VIMKAGA
Ülisuured lotakad pintsakud-mantlid domineerisid mitme moemaja, nt Maison Martin Margiela ja Rick Owensi loomingus. Juba mitmendat hooaega näitas Givenchy klassikaliste (varrukateta) pintsakute all lühikesi viigiga pükse, mille peal omakorda kandsid modellid lühikest seelikut.
Julge lai reväär ja kaherealised nelja- või isegi kuuenööbilised pintsakud olid nii Cerrutti kui ka Louis Vuittoni ühed tõmbenumbrid. Püksid nende komplektide juures olid kõrge värvliga ja pigem laiad kui kitsad. Värvilised nööbid ja kelmikas rinnarätt lisasid komplektile viimse vajaliku nüansi.
LAPSEPÕLVEIDÜLL
Märksa lustakamate ja värvikirevamate kollektsioonidega tulevad Pariisi disainerid, kelle disainistuudiod asuvad mujal. Nemad ei sea tihti esikohale kantavust, vaid hoopis oma kunstnikuosavuse. Näiteks Junya Watanabe värvi- ja kangakoosluste näiline juhuslikkus jättis vägagi mõjusa mulje: indigo, tindikarva, hallid, triibulised, ruudulised, mummulised lapid, mis olid kokku õmmeldud rõivasteks, meenutasid lapitekke lapsepõlvest, kui pargis auguliseks trööbatud õueriietele õmbles vanaema ikka ja jälle suure õmbluspistega lappe ja paiku peale. Rannaplätud ja kukekad püksid meenutasid aga kuumi suvepäevi rannas.
Valentino modellide rõivaid vaadates tekkis tunne, nagu lehitseks stiliseeritud bioloogiaõpikut: vahelduvate kihtidena oli kangastele trükitud võililleõisi, liblikaid, tantsisklevaid neegritare ja veel kõiksugu floorat-faunat. Ülemäära suured polosärgid ja mustrite (üle)küllus tekitas meeldiva pidžaamapeo meeleolu.
Jätkates bioloogia ja lapsemeelsusega, tasub välja tuua Thom Browne’i, kelle moodide põhielement oli vastandada ülinurgelist rätsepatööd musklilistele kehavormidele. Mitmekordselt volditud kangast tekkinud kõõlused ja musklid olid kui karikatuursed raudrüüd, mis omakorda veel dekoreeritud naivistlike mustritega.
Browne on üks vähestest, kes paneb Pariisi moenädalal alati võrdselt rõhku nii oma kollektsiooni laitmatule tehnilisele teostusele kui ka selle erilisele esitlusele. Kantavus on tema jaoks teisejärguline – üritage te sellise rõivakonstruktsiooniga näiteks metroosse mahtuda!
LAIAD PÜKSID
Klassikalist istuvust eiravas meeleolus olid lisaks ülerõivastele tehtud ka meeste püksid. Viikidega või plisseeritud, lohisevad või kukekad, mustrilised või ühevärvilised – lavalaudadel oli kõike. Mitmest kollektsioonist jäi mulje, nagu oleks poistele jalga tõmmatud umbes neli-viis numbrit suuremad püksid, siis vöötatud ning need seejärel lavale saadetud. Kuigi esitletud rõivad näitasid 2015. aasta suve trende, siis miks mitte juba sel suvel otsida üles vanaisa vanad viigipüksid ja need jalga tõmmata! ●a