/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Lapsed, keda kiidetakse pidevalt nende üldise arukuse, aga mitte pingutamise eest, võivad selle pärast hiljem kannatada. Kui lastele tundub, et kõik imetlevad nende tarkust, võivadki nad edaspidi keskenduda vaid sellistele asjadele, mis aitavad luua targa lapse kuvandit.
Carol Dwecki juhitud uuringust selgus, et kui lastele jääb mulje, et nad saavad hästi hakkama tänu sellele, et nad ongi lihtsalt teistest targemad ja see pole kontrollitav, tekib neil teatav meelelaad, mis hakkab arengut takistama. Nimelt võib lapsel siis kujuneda arusaam, et tema oskused on fikseeritud ja neid pole võimalik edasi arendada, kirjutab Psychology Today.
Probleemiks kujuneb see siis, kui laps ei julge end akadeemiliselt proovile panna, sest kardab, et hinded kannatavad. Näiteks võib ta mõnest ülesandest loobuda, sest kahtlustab, et ei saa kõige paremat hinnet ja annab pigem alla, sest ta ei usu, et õnnestumine sõltuks pingutamisest.
Lapsed, keda kiidetakse väga palju siis, kui nad saavad häid hindeid, saavutavad spordis häid tulemusi ja saavad erinevaid auhindu või diplomeid, võivad muutuda perfektsionistideks, kes võivad milleski osalemisest loobuda, kui on oht, et nad ei jää esimeseks. Olles vaid tulemusele orienteeritud tekib neil hirm, et kehva hinde puhul vanemad pettuvad.
Kuidas kiitus mõjutab lapse loovust ja enesekindlust?
Lapse minapilti mõjutab paljuski see, kuidas vanemad teda kiidavad. Selle asemel, et kiita last tulemuste eest, tuleb tunnustada arengut, pingutust, suhtumist, strateegilist planeerimist, organiseerimisoskust, kohusetunnet. Selline kiitmine tõstab lapse enesekindlust nii, et ta tahab teinegi kord riskida ja millegi nimel vaeva näha, isegi kui ta pole kindel, et saab hakkama.
Kui last kiita selle eest, et ta oli valmis vaeva nägema, suureneb ta tahe edasi pingutada ka siis, kui ette tulevad suuremad raskused. Seda on palju raskem saavutada siis, kui last tunnustatakse ainult heade hinnete, medalite või üldise intelligentsuse eest.
Kiituse puhul pole oluline mitte kvantiteet vaid kvaliteet. Kõige efektiivsem on see siis, kui see on usutav, konkreetne, siiras ja keskendub nendele asjaoludele, mida laps saab ise mõjutada. Kui tahad teda tunnustada, siis mõtle enne läbi, miks ja mida sa täpselt esile tahad tõsta. «Su pilt on ilus» ei ütle üksi suurt midagi. Palju kõnekam oleks öelda: «Sa hajutasid need värvid väga osavalt omavahel kokku.»
Kui tahad lapse arengus midagi esile tuua, siis võrdle tehtud töö tulemusi tema varasemate tulemustega, aga mitte teiste lastega. Kindlasti tuleks vältida kiitmise ajal sarkasmi või kriitikat, mis tema varasemad pingutused hukka mõistaks.
Pole mõtet kiita last keskpärase töö ja vaeva eest. Laps saab väga hästi aru, kui see pole öeldud siiralt ja kui ta tegelikult eriti vaeva ei näinud. Ta ei tohiks arvata, et sa ei ootagi paremat. Pigem oota oma kiitusega õige ajani, et see tuleks puhtast südamest.
Ka eesmärgid väärivad tunnustust, aga need ei peaks olema kivisse raiutud. Näiteks võtab ta ette, et loeb rohkem, kui on ette nähtud. Kommenteeri seda nii, et laps tajuks su toetust ja usku sellesse, et ta saab hakkama. Näiteks: «Mul on hea meel, et sa naudid nii väga lugemist ja tahad seda rohkem teha. Kui tahad, ma võin sind homme raamatukokku viia.» Kui laps kaotab mõne aja pärast huvi, siis ära hakka teda seetõttu kritiseerima, muidu võib ta kahetseda, et üldse sulle midagi rääkis.
Mõned lapsed on väga tagasihoidlikud ja kiidusõnad tekitavad neis kohmetust. Sellises olukorras saab last toetada n-ö möödaminnes. «Ma märkasin, et tegid kodused tööd ära enne teleka vaatamist. Kas pole hea tunne, et töö sai kaelast ära?»
Kiites siiralt lapse pingutusi, mitte tulemusi, areneb temast inimene, kes naudib väljakutseid ja ei kohku ära, kui eesmärk tundub väga kauge. Nõnda usub ta ikka, et edukas on see, kes on järjekindel ja usin.