Hans Schwarz annab seekord aru, kuidas ta kooli lõputööks betoonist peakatteid tegi.
Hans Schwarz: kuidas ma betoonist moodi tegin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võiks ju arvata, et ühe Pariisi kunstiülikooli moekateedri lõputöödena valmivad viimsete trendide hõngus loodud rõivad, kuid lubage teile tutvustada minu reaalsust. Et minu kursuse ametlik nimetus on Mode et Environnement (mood ja keskkond), on loomeprotsessis rõhk just plastilisel ja kontseptuaalsel lähenemisel.
Igal aastal antakse õpilastele ette üks kohustuslik töömaterjal. Eelnevalt on see muu hulgas olnud paber, puit või svamm, sel aastal aga betoon. Niisiis asendusid harjumuspärased töövahendid, nagu niit, nööpnõelad, käärid ja kangas, tänavu kõikvõimalike ehitustarvetega – ettenägelikult tegin endale isegi ehituspoe kliendikaardi.
Juba aasta alguses ei tervitanud mind klassiruumis mitte presslaud ja õmblusmasinad, vaid hoopis tisleripink, automaatne puidu- ja rauasaag ning üüratu kapp tööriistadega. Eriti suurt uhkust tundis üks õppejõud kümne vasttellitud puurimiseks ja lihvimiseks mõeldud komplekti üle – et kõigile ikka jaguks.
Pärast mitmeid kuid joonistusi, katsetusi ja lehekülgede pikkusi kontseptsiooniarendusi said Pythagorasest ning arvude hierarhiast inspireeritud vormid lõpuks valmis, jäi vaid need pildile üles võtta. Hoolimata sellest, et elan siin linnas ja teises rütmis juba pea kaks aastat, olen truuks jäänud harjumusele organiseerida kõike viimsel hetkel. Ja lõpuks juhtuski ikka nii, et fotoaparaati käisin laenamas alles pildistamise päeva varahommikul linna teises otsas, ja hiljem pidin hariliku marli leidmiseks läbi käima vähemalt neli apteeki, sest siinses valikus on enamasti vaid udupeened sidemed. Nurgapoest sain viimase tuubi superliimi, sest ka üsna õrnal käsitsemisel võib pealtnäha purunematu betoon olla tülikalt habras ja kergemate kolksude peale puruneda.
Kõik valmis seatud – ootan. Keda ei ole, on semud-modellid. Kokku lepitud kella kümne asemel saabuvad nad pika nuiamise peale kella kolmeks. Tõele au andes olin ka nende nõusolekut palunud alles üle-eelmisel õhtul ühel kärarikkal sünnipäeval. Kohale jõudes väitsid nad, et olid jälle tulnud otse peolt, täiesti magamata. Õnneks saab valguse ja meigiga teha imesid.
Lõpetanud pildid teistest, oli aeg kärmelt vahetada dekoor: vooderdada pea sõna otseses mõttes rusuva raskuse eest vahtkummi ja marliga ning astuda ise kaamera ette. Hea sõber Florian oli nõus minu eest klõpsu tegema, sest pildilolevad «mütsid» kaaluvad pea kuus-seitse kilo. Üritanuks ma selfie’sid teha, oleks asi halvimal juhul lõppenud kaelanikastusega. See tähendab, et igapäevaseks kandmiseks minu moetooted hästi ei sobi.
Küll aga pakuvad moeloojad kindlasti märksa kantavamaid ja kergemaid peakatteid Pariisi meeste moenädalal, mis lõpeb homme. Aga nendest moodidest juba järgmisel korral.