Naise mure: mu mees polegi mu lapse isa

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Murest murtud naine kirjutab Perefoorumis, et on suures segaduses, sest armastab kahte meest. Kõige keerulisemaks teeb olukorra see, et et asjasse on segatud ka laps.

Olen oma mehega olnud koos viis aastat. Kuna suhted muutuvad aja jooksul, siis läks minu mees paar aastat tagasi ära välismaale elama ja tööle ning meie suhe sai läbi. Sel ajal armastasin teda kui ei midagi muud siin maailmas, olin isegi nii klammerdunud tema külge, et tema lahkumine oli minu maailma kokku varisemine.  

Täiesti juhuse läbi juhtusin peale mu mehe lahkumist kokku ühe vana tuttavaga, keda senini teadsin vaid nägupidi. Olin üksik, kurb ja õnnetu ning tema tähelepanuavaldused viimaks sulatasid mu südame ja ma mõtlesin anda sellele mehele võimaluse. Tahtsin ka ju siiski, et keegi hoiaks, hooliks ja oleks olemas. Jah, ta oli mingis mõttes siis kohatäide.

Nii hakkasin ka ise palju ringi käima, et mitte mõelda oma kallimale, kes lahkus. Ta tuli aga maikuus tagasi jutuga, et enam ta mu juurest ei lahku ja suur armastus on tagasi. Kuna mul on selline loomus, et suhtes olles annan endast kõik või mitte midagi, siis oli süda nii katki, et ma ei tahtnud oma ekskallimaga kuidagi kohe vedu võtta, kuigi igatsus oli suur. Igatahes oli minu jaoks peale seda lahkumist meie suhe ebatäiuslik ja nii hakkaski kahe mehe vahel jõlkumine pihta. Vana armastus ajas mind segadusse ja uue inimesega püüdsin meeleheites jätkata. Nii see kestis oma pool aastat kindlasti. Viimaks kasvasid tunded uue mehe vastu, kuid ma ei suutnud ka vanast lahti lasta. Armastan kahte meest!

Jäin lõpuks enda algse kallimaga kokku ja alustasin temaga uut elu. Ma jäin rasedaks, ostsime korteri ja auto. Rasedusaeg oli imeline, samuti lapse esimesed kuus elukuud. Üks päev ilmus välja see noormees, kes oli n-ö augutäide ja soovis teha DNA-testi lapsele, kuna ta ei uskunud et laps pole tema oma. Kusjuures vahekorrad selle mehega olid alati kaitstud.

Mina üldse ei kartnudki, olin testiga nõus, sest olin kindel, et nüüd ta siis veendub, et minuga ei seo teda enam miski ja jätab mind rahule. Testi tulemus: tema ONGI minu lapse bioloogiline isa! Kuidas see võimalik on? Üks protsent sajast. Mina ja mu mees... meil oli lein majas. Kõik oli pea peal, mitte midagi ei oska teha, mõelda. Terve suguvõsa, pere - kõik teavad meid kui õnnelikku paari ja nüüd kasvab meie majas teise mehe laps.

Peale testi tulemust seedisime nädal aega mehega asja ja rääkisime lähedastele. Mees lepib ainult sellega, kui mina ja laps jääme, nii et uus isa meisse oma nina ei topi. Uus isa aga ei ole nõus meile jätma last, tahab tema kasvatusest osa saada ja on nõus selle nimel väga kaugele minema.

Mina pooldan ka seda, et uus isa saab lapsega aega veeta, kuid meie elu see ei torgiks. Ise läksin nädal hiljem lapse pärisisa vanemate majja elama, sest mu mees polnud sellega nõus, et me jääme ja uus isa saab last siis kui vaja. Minul polnud ka päeva pealt kuskile minna. Uues peres on laps väga õnnelik, teda on võetud omaks ja ega minu eestki hoolitsetakse hästi, kuid süda on ikkagi algse kallima juures.

Nende kahe mehe perede väärtushinnangud on väga erinevad. Minu esimese mehe ämm aga on mulle nüüd saatnud ähvardava kirja, et ma hoiaks pojast eemale ja mul pole tagasiteed.  Tema teeb kõik, et ma tema poja elu enam ei puutuks. Uues peres aga tervitati just meid, et tere tulemast perekonda.

Minu dilemma on selles, mida tunneb minu süda ja milline isa on lapsele parem. Kas see, kes tuleb iga päev töölt koju ja on siiani olnud lapse kõrval või keegi, kes ilmus peale 6. elukuud välja, ei tea lapsest veel midagi ja käib üle kahe nädala koju? Kuid kes hoiab mind rohkem ja täidab minu need vajadused, mida minu ekskallim ei teinud? Tunnen, et südames on minu koht ikkagi minu esimese mehe juures, kes siis nüüdseks polegi meie lapse pärisisa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles