Kurb naine kirjutab Perefoorumis, et ajapikku on ta tunded mehe vastu kadunud. Sellele vaatamata on tal palju hirme ja kõhklusi, miks ta pole mehega suhet lõpetanud.
Naise pihtimus: ma ei armasta enam oma meest
23. juuni 2014, 16:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olen omadega täiesti sassis. Mind painavad mõtted, kas mees, kellega ma koos olen, on see, kellega ma tahan vanaks saada? Kas see suhe on selline, nagu ma olen soovinud? Kas ma armastan seda inimest? Sest ma ei igatse teda. Vähe sellest, ma sisimas ei oota teda koju, kui ta on kuu aega ära olnud. Pigem ootan, millal ta jälle läheb. Tema pilt ei tekita minus mingeid tundeid, ei midagi sooja.
Sissejuhatuseks. Me oleme koos olnud üle nelja aasta. Koos elama hakkasime üsna ruttu. Praegu tagantjärgi mõeldes ei ole ma rahul sellega, et nii ruttu tema juurde kolisin. Mind häirib siiani see eluviis, mis me elasime, kuni lapse sünnini. Meil on pooleteise-aastane poeg. Suhe on olnud üldiselt rahulik ja normaalne, pealtnäha ideaalne. Ta selline rahulikum inimene, ma ehk temperamentsem - tahaks vahel kärtsu ja mürtsu, aga temaga see kokku ei sobi, seega olen selle maha surunud. Tülid on olnud rohkem sellised vaikimised, minu puhul nutmised ja siis on kuidagi asi ära klaaritud. Alguses oli suuremaid ja väiksemaid skandaale seoses tema eksiga, mis mind vist siiani kriibivad. Omaette oleme elanud pisut üle poole aasta, enne seda elasime tema vanematega, mis minu arust takistas suhte ja meie kummagi tõelise olemuse välja tulemist. Mina vedasin asja nii kaugele, et saime lõpuks omaette, ütlesin, et lähme koos või ma koos lapsega.
Mulle tundub praegu kõik nii vale, sest ma ei suuda talle öelda, et ma armastan teda. Ma ei tunne seda. Ta ei ole enam minu jaoks atraktiivne või seksikas. Ma ei taha temaga suudelda, see tekitab minus vastumeelsust, ma ei taha minna temaga voodisse. Teen seda, et kuidagi normaalne suhtlus säilitada. Ma eiraks ta kõnesid. Ühesõnaga on tekkinud mingi selline tõrjumine. Mul on nii raske sellest üle olla ja n-ö head nägu teha. Ta on mulle pigem kui hea sõber, aga mitte armsam.
Tal on pikalt olnud probleeme tööga, küll tööd pole ja siis kui on, keerab ta ise midagi tuksi või läheb asi muu asja pärast nässu. Ma ei taha enam tema masendusehoogudega ja tööprobleemidega tegeleda, ma lihtsalt ei jaksa. Ma tahaks temale toetuda, tunda end kindlalt. Lootsin lapsega ise tööst veidi puhata, aga nüüd pean ikka ise oma leiva lauale kandma. Ise hakkama saades ma tunnen, et ei vaja ega taha teda oma ellu.
Viimati olen hakanud suhtlema internetis ühe vaha sõbraga. Me suhtleme, meil on usaldus, võimalus rääkida kõigest. See, mida mul oma mehega ei ole. Tean, et internetis on inimesed avameelsemad ja nii, aga peale mõningast kooselu võiks see usaldus olla ju ka silmast-silma, aga ei ole. Miski minus või temas on see, mis segab olla avatud ja kõike jagada.
Ma olen mõelnud, et peaks äkki lahku minema või tunnete selgeks tegemiseks lahku kolima. Ma ei ole õnnelik, ma ei suuda taluda seda, kui ta ütleb, et armastab mind, tunnen ennast nii halvasti ja valesti, ma ei taha selles vales elada. Aga kuidas talle seda kõike öelda? See oleks tema jaoks väga ränk. Tal ei ole eriti inimesi ümber, ega head tugevat perekonda, kes oleks võimelised toetama. Üks hea ja toetav sõber oli tal siis, kui tutvusime, aga sellega on ta suutnud tülli minna.
Teine põhjus on ka see, et ma tahan, et ta oma elu korda saaks, et ta saaks n-ö jalule. Et ta ei peaks meie pärast muretsema, tundma näiteks kohustust meie pärast Eestisse jääda, kui kuskil kaugemal mõni võimalus tekib.
Samas on mul ka hirm, et kuidas ma ise majanduslikus mõttes lapsega hakkama saan, kuigi raha või lapse pärast koos elada ma ka ei soovi… Ma tahan õnnelik olla. Tahan midagi muud. Ma olen tagantjärele mõelnud, et mul on ikka palju olnud peas mõtteid ära minna, aga siis kas polnud julgust või olid mõtted, et pole kuhugi minna või kartsin, et mis teised ütlevad. Ma olin suhte algul ikka paras möku, nüüd olen ennast rohkem leidnud, on rohkem julgust olla.
Nii raske on olla. Tunnen, nagu kannaks kotitäit kive seljas.
Kirjutasin, sest mul pole kedagi, kellega seda kõike jagada, kellega rääkida ja kellele toetuda. Kuigi see kirjutis ei kajasta kõike, mida ma tunnen ja öelda tahan.