Kriss Soonik, maailmakodanik
15. juuni 2014, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viis aastat on ühele väikesele pesubrändile alles beebiiga, leiab pesudisainer Kriss Soonik (30), kes jagab elu põhiliselt Londoni ja Tallinna vahel ning käib Eestis keskeltläbi iga pooleteise kuu järel. Londoni kodukontoris joonistab ta «kriipsujukudele» pesu selga ja Eestis õmmeldakse see allhanke korras valmis.
Beebieast hoolimata saab temanimelist loungerie-brändi (originaalne nimetus loungerie sai kokku kahest ingliskeelsest sõnast, lingerie – aluspesu, ja loungewear – sohva- ja ööriided) osta juba 15 riigis, isegi Saudi Araabias ja Austraalias. Kõige rohkem müüakse seda Londonis, New Yorgis ja Tokyos, seejuures 80 protsenti käibest tuleb poodidest, mitte veebimüügist.
Ka suur rahvusvaheline meedia on teda tähele pannud. Näiteks maikuu Ameerika Cosmopolitani esikaanestaari pluusi alt piilub välja Kriss Sooniku käe alt tulnud pitspesu. Tema loomingut on esitlenud Vogue, GQ, Elle, style.com ning kandnud Bondi-tüdruk Berenice Marlohe, Ameerika seriaalitäht Mischa Barton ja poplaulja Miley Cyrus. Läinud aastal valiti pesudisainer ka Hõbenõela moeauhinna nominendiks, kuid ta ise hindab kõige erilisemaks ja kõlapinnalt tähtsaimaks pääsemist tänavusse Briti CoolBrandsi nimekirja selliste moenimede kõrvale nagu Stella McCartney või Prada.
Kohtumisel kannab ta pluusi asemel musta trippidega trikotaažtoppi, mis on üks Kriss Soonik Loungerie’ bestsellereid ja esindab tema disainpesu olulisemat eripära: enamik sellest on kantav ka pealisrõivana.
«Augustis jõuab mu järgmise sügis-talve kollektsioon müüki New Yorgi butiiki Opening Ceremony, moegurmaanid teavad, millega tegu. See on suur tunnustus, sest sinna valitakse ainult huvitavama käekirjaga märgid,» nimetab disainer viimase olulise saavutuse.
Ega muud, kui jätkata samal kursil, kasvatada tasahilju firmat ja müüki, nii kõlab üks tema tulevikuunistusi.
On su tihe kodumaal käimine seotud ainuüksi töö või ka koduigatsusega?
Olgem ausad – ja palun vabandust, kõik armsad sõbrad ja tuttavad –, peamiselt tööga. Olen kogu aeg öelnud, et kui oleksin pesu tootmise Eestist ära viinud, oleksin arvatavasti mujal, ja ma ei tea üldse, kui tihti siis siia satuks.
Reisin tegelikult palju, ja just töö pärast. Mul on isegi raske öelda, kus ma üldse kõige rohkem olen. Isegi Londonis kaks nädalat järjest olla on minu kohta juba üsna hea saavutus. Mu põhimarsruut ongi praegu Tallinn, London, New York ja Tokyo.
Kas sa siis tõesti mitte mingit igatsust Eesti, kasvõi meie musta leiva järele ei tunne?
Kui päris aus olla, siis ei. Ilmselt ka sellepärast, et käin siin nii sageli. Mu parim sõbranna ütleb, et näeb mind rohkem kui oma teisi Eesti sõpru. Loomulikult oli igatsust vahetult pärast Londonisse minekut rohkem. Kuid juba siis oli Skype ja muu säärane olemas, sain kodustega tihedalt sidet pidada. Olen nüüdseks üle kaheksa aasta ära olnud, eks see teeb oma töö. Ning musta leiva panen endale iga kord Eestist ära sõites kotti. Või siis toovad sõbrad, kes mul külas käivad.
Kuidas sa üldse selle peale tulid, et minna just Londonisse ja moeturundust õppima? Kuivõrd mõjutas sind inglise kolledži taust?
Soovisin alati minna välismaale kogemusi koguma. Kui olin Eestis bakalaureusekraadi saanud ja tuli Londoni-võimalus, tundsin, et mind ei hoia ükski asi tagasi. Algajale disainerile on London see õige koht, Pariis ja Milano aga pigem neile, kes on suutnud juba tugevamalt moeilmas kanda kinnitada.
Inglise kolledžil oli samuti oma roll, sest keelebarjääri polnud. Muidugi selgus kohapeal, et igapäevane kõnekeel on mul nõrk ja ka šotlasest aru saada ilmvõimatu, ent kultuurilugu oli selge ning ka grammatiliselt õigeid ja viisakaid kirju oskasin sõnastada-kirjutada – viisakus on seal oluline.
Mida vanemad su otsusest arvasid?
Vanemad olid loomulikult mures. Olen ainuke laps, nii et kodust kaugele maale lahkumine oli kõigile harjumatu mõte. Täpselt kuu pärast Londonisse kolimist tulid vanemad mulle külla. Hiljem kuulsin, et neil oli kindel plaan mind koju tuua, kui ma kuidagi nõrk ja nälginud välja oleksin näinud. Aga nende suureks üllatuseks olin ma täis energiat ja teotahet, sära silmades.
Milline oli su esimene emotsioon Londonisse jõudes? Hirm ja segadus?
Absoluutselt mitte. Seal oli kohe algusest peale nii palju avastada. Ja asja tegi ilmselt kergemaks ka see, et ma ei läinud sinna kolimismõttega. Pigem läksin kogemusi saama ja võtsin üks päev korraga. Teen seda tegelikult tänapäevani ja ei saa isegi aru, kuidas sellest on saanud juba kaheksa aastat. Lihtsalt üks asi viib teiseni ja nii kaua, kuni tunnen, et London veel midagi uut pakub, olen õiges kohas.
Neile, kes tulevad kogemust saama, energiat rakendama, ideid ammutama, on London superkoht. Küll aga ei soovita ma kellelgi minna sinna lihttöölisena raha teenima – kui asjal lisaväärtust pole, ei ole sel mõtet. Olen näinud muserdatud inimesi, kes lülitavad end normaalsest elust kolmeks aastaks välja, et mingi raha kokku saada ja siis tagasi kodumaale minna. Kui nad on noored ja potentsiaaliga inimesed, raiskavad nad sellega tihti kolm parimat aastat elust lihtsalt ära.
Ent kus sa end ikkagi kodusemalt tunned, Tallinnas või Londonis?
See on veider asi. Kui Londonisse lähen ja neid punaseid busse näen, tekib mul kohe kodune tunne. See linn on ainulaadne ja vana, see võlub. Samas on Eesti koht, kus saan alati olla, see on mu kodu. Siin ikkagi maksab see, et ma olen eestlane. Tallinnas meeldib mulle kõigi asjade lähedus, asjaajamise lihtsus, kiirus – üks telefonikõne ja asjad liiguvad. Igatsen seda ka Londonis, sest seal võtab kõik väga kaua aega.
Mu poiss-sõber (Kristo Käärmann, Eesti idufirma TransferWise üks asutaja – toim), kellega koos elan, on samuti eestlane ja ühest küljest oleme vaat et suuremad eestlased kui on Eestis endas. Teisalt oleme siiski maailmakodanikud.
Ma pigem vaataks asja selle järgi, kus on kõige kasulikum mingil ajahetkel olla. Praegu on meil mõlemal endiselt väga hea jagada end Tallinna ja Londoni vahel, sest mõlema ärid on põhiliselt neis kahes linnas. Siiski, Londonisse pole me oma juuri kasvatanud – ses mõttes, et päris oma elamist meil pole. Elame endiselt kesklinna korteris Ida-Londonis, mida jagame teiste inimestega. Selline sisserändaja elu.
Et endiselt lihtne sisserändaja?
Ega ma end kuidagi liigitada veel oskagi. Pigem ikka sisserändaja. Olen ja elan kohalikega koos, samas pole ostnud ju maja selle mõttega, et elu lõpuni sinna jääda. Ma hoian kõik otsad lahti.
Kui pere luua, tuleks kuhugi Londoni kesklinnast kaugemale kolida, see tähendab poolteist-kaks tundi kesklinna sõitu… ei. Sama ajaga saab Londonist Tallinnasse. Siis oleks võib-olla just Eestis elukvaliteet parem. Praegu näiteks sõidan asju ajama ja kohtumistele jalgrattaga. Ja suurlinna hullumeelsest elutempost võib ühel hetkel ikka väga villand saada.
Briti peaminister David Cameron on viimastel aegadel Ida-Euroopa sisserändajate vastaste avaldustega esinenud. Oled sa mingit vaenu ka omal nahal tundnud?
Inglise ühiskond on väga kihistunud ja on arusaadav, et mingil tasemel tahavad nad sisserännet pidurdada. Kuid sel tasemel ja alal, kus meie mõlemad askeldame, ei päri keegi ega ka huvita kedagi, kust sa pärit oled. Huvitavad üksnes sinu teod, saavutused, sina kui inimene. See, et sa oled Eestist, imelikust ja armsast väikesest kohast, on pigem tore ja huvitav asjaolu. Igatahes pole mina kunagi tundnud, et mind päritolu pärast halvasti koheldakse või vaadatakse. Kui oled omal alal tugev ja mängid kohalikega sama mängu, pole probleemi.
Pigem ongi Londoni juures just see rahvusvahelisus kihvt ja silmaringi avardav. Seal õpid hindama eri rahvuse ja kultuuriga inimeste arvamust, nendega suhtlemist.
Nii et seda, et oled Eestist, sa oma pesumärgi müümisel eraldi ei rõhuta?
See ongi see, mida õpid välismaal tegema – müüma tooteid, asju sellepärast, et need on nii head, et inimesed neid tahavad, mitte sellepärast, et need on Eesti asjad. Ilmselt on see nüüd Eestis muutumas, kuid vahepeal mõeldi küll, et kui keegi ütleb Eesti asi, siis jooksevad kõik sellele tormi. Ei ole nii. Inglismaal ei lähe sa end presenteerima stiilis, tere, ma olen eestlane ja teen toredat asja.
Ning ka Eesti asjadel on vahe. Tuleb mõelda, et kui võtad asjalt eest ära sõna «Eesti», mis sellest siis järele jääb. Just seda saadki välismaal müüa. Kui sa hiljem lisad sellele mingites PR-hetkedes natuke Eesti tausta, on see ju tore, kuid see ei saa olla esimene asi, millega sa lööma ja vallutama lähed.
Sa teed tööd kodukontoris, arvuti taga, moodsa tehnoloogia ajal ju polekski nagu vahet, kus olla, väidavad paljud. Oled nõus?
Seda küll, et arvuti taga. Aga just see, et kui teed ukse lahti ja astud oma väikesest toast välja, on sul seal London ja sellised suured võimalused, mida ei ole Eestis. Pealegi on Londonist hea reisida ja vastupidi, mul käivad seal kunded isegi New Yorgist ja Tokyost kohal, sinna on lihtsalt nii kerge saada. Ning kui sa tead, et nad tulevad, oled kõps kohtumisel kohal, isegi vaid päevase etteütlemisega – mul on kogu aeg vaja hüppevalmis olla.
Nii et näost näkku kohtumised, inimsuhted, sidemete loomine, moesõudel esinemine on ikkagi üle kõige ja neid ei asenda ükski arvuti?
Täpselt nii. Päris inimsuhted ja see, et võtad aja nende inimestega kohtuda, on hoopis teine asi ja ütlemata oluline. Tänapäeval, kui kõik on netis, on sel isegi võimsam mõju.
Mis on ikkagi aidanud sul läbi lüüa? Mõni iseloomuomadus, julgus end müüa, juhus ja õnn, et mõni kuulsus märkas su pesu ja kannab seda, sattumine nimeka ajakirja esikaanele?
Aga need kõik ongi omavahel seotud. Loevad ka väikesed asjad. Et keegi oluline tegija sind märkab, tähendab, et sa oled olnud õigel ajal õiges kohas ja piisavalt julge, et oma asju näidata. Seesama ostujuht, kes on sind neli aastat ignoreerinud, võib ootamatult su kollektsiooni müüki võtta – sest ta sõbranna nägi seda kusagil ja küsis, kas tema kaubamaja seda müüb… That’s it! Sa lihtsalt pead tüütuseni end tutvustama, kirju saatma, väikesi moeetendusi tegema.
Oma loomingu ja nime näitamine-müümine on eestlasele tegelikult ikka üks raskemaid asju. Mullegi päris hirmus, sest pean end pigem tagasihoidlikuks ja üldse mitte pealetükkivaks inimeseks. Mäletan, et kui esimest korda ühel suurel pesumessil olin, jalutasid sisseostjad muudkui mööda. Selle asemel et küsida neilt, kas teate meie brändi, astusin mina sammu eemale. Teised disainerid siiani viskavad selle üle nalja, kuidas Kriss end stange taga peitis.
Lootsin, et nad ise vaatavad, ja ei saanud aru, miks nad seda ei tee. Ütlesin veel oma matsi uhkusega korraldajale, et ma olen vales kohas, keegi mind ei näe. Tema aga selgitas, et ma olen kahe kõige parema brändi vahel. Siis võtsid korraldajad ise mind tutvustada ja sain lõpuks ka kartusemomendist üle. On üks päris hea ütlemine: Eesti müügimees ootab aktiivselt. Aga pead tähelepanu tõmbamiseks ka ise midagi tegema, vaeva nägema ja koorest välja tulema.
Mis trikiga sina koorest välja tulid?
Sest ma nii kohutavalt tahtsin! Tahtmist ja sihikindlust peab olema. Teadsin, et mu bränd on piisavalt ebaharilik ja eriline ning vastukaja hea, aga seda tuleb ka rohkem müüa. Seda enam, et see pole massitoode ja rahamasin, mis igasse kaubamajja sisse saab.
Kui ühel hetkel mõtlesingi, et peaksin enesele appi palkama müügiinimese, siis läinud suvel New Yorgi messil inimestega suheldes – oli väga lõbus – sain järsku aru, et ma ise olengi enda hea müügimees. Kui ikka neli aastat järjest üritad end parandada, kestast välja ronida ja keskenduda, siis lõpuks suudad ka.
Millal oli see hetk, kui tundsid, et voh, nüüd hakkab tõesti minema?
Kui mu asjad võttis sisse kuulus ja luksuslik Londoni pesupood Coco de Mer, mis eelistab uusi ja huvitavaid brände, siis tundsin, et küllap vist olen midagi õigesti teinud. Nende uste avanemine avas mulle ka palju teisi uksi. Järgmine oluline verstapost oli pääsemine Ameerika Elle’i ajakirja. Nüüd CoolBrandsi nimekiri.
Need, kes arvavad, et sellega ongi suur rikkus majas, peavad ilmselt pettuma?
Seda suurt rikkust ootan siiani. Samas polegi ma seda enesele kunagi eesmärgiks seadnud – mulle on tähtis teha seda, mida armastan, ja kui sellega ka pätsi leiba lauale teenin, on hästi. Õnneks olin algul nii naiivne, et julgesin selle kõik ette võtta. Nüüd olen muidugi realistlikum ja hindan asju rohkem jalad maas. See tähendab, et tuleb hakata rohkem ka ärilisele kasule mõtlema.
Miks sa hakkasid just pesu, mitte õhtukleite või mantleid disainima?
Naljakas, mul pole õrna aimugi. Aga mul on oma teooria: ma sain nime 70ndate tennisestaari ja isa lemmikmängija Chris Everti järgi. Ja loomulikult pandi mind ka lapsena tennisetrenni. Kuid kui keskkooli lõpus sain aru, et minust head tennisemängijat ei saa, vahetasin tennisehobi moehobi vastu, korraldasin ka väikesi moesõusid, näiteks sünnipäeva tähistamiseks. Aastaid hiljem Londonis lappasin koolitöö jaoks raamatukogus pesuraamatuid, otsisin ideid, kui järsku nägin, et mingi tennisemängija pilt ja tal on enam-vähem samasugused tagant satsidega aluspüksid, kui mina disainin. Ja siis loen, et see on Chris Evert. Teda, muide, peetaksegi üheks esimeseks, kes hakkas tennisemängus kelmikamaid rõivadetaile kandma. Tol hetkel mõtlesin, et tõesti, ehk minust ei pidanudki saama tennisemängija, vaid just pesudisainer.
Kui aga tõsisemalt mõelda, siis juhtus kõik kuidagi vaistlikult, kogemata. Tundus, et õhturiideid ja mantleid tehakse Eestis niigi palju. Kui alustasin, oli Eestis ka nii palju häid moetegijaid ees, et keegi poleks mind ses vallas tõsiselt võtnud. Olen selle üle õnnelik, et just nii läks, sest pesu on paljus nišitoode ja üleriietega poleks ma ilmselt saavutanud pooltki, mis praegu.
Kas see, et sul pole moekunstniku haridust – ka paljudel ikoonilistel moenimedel nagu Miuccia Pradal või Giorgio Armanil pole –, on tulnud sulle pigem kasuks või kahjuks?
Ma arvan, et ei kumbagi. Kindlasti pole see mulle aga kahjuks tulnud. Pigem on tähtis visioon. Me ju räägime riietest, mida iga päev kantakse. Igaüks, kes suudab endale midagi mõnusat selga mõelda, võib tegelikult olla disainer.
Su pesu ja sohvariided on ikka väga teistsugused, kiiksuga. Kuidas sa ise neid kirjeldaksid?
Ainuüksi visuaalne lähenemine on teine. Pesufirmad teevad väga kindlat moodi reklaamfotosid, meie teeme risti vastupidi. Me ei näita asju über-naiselikult, vaid veidi veidra, naturaalsema prisma läbi. Poosid ei ole sellised seksika kalendritüdruku omad, vaid sellised, et tüdruk isegi ei aima, et ta on seksikas. Teeme kõike tavalistele naistele, kes oma ellu mingit väikest kiiksu tahavad. Aga ei midagi sellist, mis siluks, vormiks ja push’iks. Meie pesus-riietes peab olema mõnus olla. See on pigem šikk kui seksikas. Aga eks sõltub ka inimesest, kuidas ta seda asja kannab. Näiteks ühe me hiti, trippidega trikotaažtopi ülaosa on täiesti kaetud, pole ühtki paljastavat elementi ja seda võib kanda argiriidena. Kui aga sellele sukad külge panna, on vaatepilt hoopis teine.
Kas sa ise oma loomingut kannad?
Kogu aeg. Ka selleks, et katsetada ja vigu leida. Ennekõike peab see olema mugav, andma hea enesetunde ja olema ka piisavalt ilus. Mu meelest on pesu tähendus muutunud, mina ei näe ses võrgutusvahendit, vaid pigem enesekindluse tõstjat. Hea ja ilus pesu on karmis maailmas läbi löömiseks naisel justkui lisarelv: keegi ei näe, aga tema teab. Või naljaga pooleks, kui juhtub õnnetus, jääd auto alla, ei pea ahastama, et mis pesu ma täna küll selga panin…
Aga su ema?
Temagi kannab meeleldi. Eriti pealisrõivaid, näiteks pitstiivakestega hommikumantlit. Muide, tema on ka see, kes Eestis firma logistikat korraldab. Ja ega pesu polegi ealine, vaid pigem stiili küsimus.
Mu loungerie’ kandjad pole sugugi nii noored, kui võiks arvata. Keskmiselt 25–40. Need, kel on teatud majanduslik kindlustatus ja töökoht, et seda endale lubada, valdavalt just loomingulise eriala inimesed.
Kuuldavasti abiellud varsti. Kas see vastab tõele?
Pulmad on suve lõpus, augustis. Nii et tuleb tihe suvi. Oleme juba kuus aastat elukaaslasega koos olnud ja mis saab veel armsam olla, kui meie kooselu lõpuks ka ametlikuks teha.
Kas see võib mõne suurema elumuutuse tuua?
Esialgu mitte. Jätkame ikka samas vaimus ja üks samm korraga.
Kriss Soonik
Sündinud 26. augustil 1983 Tallinnas
1991–2002 Tallinna inglise kolledž
2002–2005 Estonian Business School BA – võõrkeeled ja ärikorraldus
2006–2007 London College of Fashion MA – strateegiline moeturundus
2006 London Business School – ettevõtluskursus
2005–2008 töö Londoni pesufirmades Madame V ja Agent Provocateur
2009 Kriss Soonik Loungerie’ ametlik algus
2013 Hõbenõela nominent
2013–14 Suurbritannia disainiauhind CoolBrands
2014 Kuldnõela nominent
2014 Kriss Soonik World Tour – brändi sünnipäevatuur New Yorgis, Tokyos, Pariisis, Tallinnas, Londonis