Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eks see ole ikka armastus ka…

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Alati koos: kokku jäämise kohustus lasub neil ka publiku pärast, kinnitavad Toomas Tross ja Haide Männamäe. | FOTO: Liis Treimann

25 aastat tutvust, neist ligi 20 abielus – Eesti ainus kutselistest klounidest abielupaar Haide Männamäe ja Toomas Tross ehk Piip ja Tuut avavad saladuse, miks nad pole nii pika aja jooksul lahku läinud.

Kujutage ette, et olete oma teisepoolega pidevalt ninapidi koos. Kogu aeg ja aastaid, et mitte öelda aastakümneid. Loovatel isiksustel on see üldjuhul eriti raske, aga tänavu teatriliidu Salme Reegi nimelise auhinna pälvinud Haide Männamäe ja Toomas Tross on selge erand. Lisaks kõigele on neil kahepeale, nagu nad armastavad öelda, neli last, kellest vanim juba täiskasvanu ja noorim käib lasteaias.

Keda patsist sikutad…

Haide meenutab, et aasta oli siis 1989, kui nad Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas kohtusid. Toomas õppis mõni kursus eespool näitejuhtimist, Haide oli sama eriala esmakursuslane. «Lähemalt saime tuttavaks, kui Toomas hakkas ülikooli lõpetama. Osalesin kolm aastat hiljem tema kursusekaaslase diplomilavastuses «Ullikese lood»,  mina mängisin Kana ja Toomas Ullikest,» naerab Haide.

Amori nool tabas neid aga hiljem. Siis, kui neli vastset diplomeeritud näitejuhti koos Haidega teatri G-Garaaž moodustasid ning liinibussiga, kirstu moodi kohver kostüümidega kaasas, mööda maad etendusi andmas käisid.

Juhtumisi sattus Haide ükskord istuma trupiliikme, praeguse «Aktuaalse kaamera» uudisteankru Kadri Hinrikuse kõrvale, «poisid» istusid kusagil tagapool. «Ja see kutt käis mingil põhjusel kogu aeg meie juures, ja muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis. Lõpuks viskas Kadril üle, ta tõusis püsti ja ütles Toomasele, et istu siia, kui tahad! Vaat siis ma esimest korda mõtlesingi, et mis see siis nüüd oli...»

Toomas poetab mokaotsast, et ju see on ikka nii, et keda patsist sikutad, see ka meeldib.

Järgmistel kordadel enam kaksipidi mõtlemist ei olnud, kõik kulges üllatavalt sujuvalt – trupil oli ju väljasõite rohkesti ning suuremeelselt jätsid teised neile kaks kõrvuti bussiistet alati vabaks.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Haide kaks aastat Ugalas näitlejana, Toomas jätkas G-Garaažis, aga saatuse tahtel said nad koos tööd telekanali EVTV lastele mõeldud padureklaamsaates «Vahva ja vallatu», mille tegelasteks olid punastes T-särkides Fazerina, Fazerello ja Fazeri Fred. Selleks ajaks oli Toomas oma endise kaasa juurest lahkunud ning Haidega juba kaks aastat koos elanud.

19 aastat tagasi otsustasid Haide ja Toomas, et lähevad Kopenhaagenisse The Commedia Schooli klouniks õppima, tasudes õppemaksu koolile koristamisteenuseid osutades.

Kui Taanis oli nende tandem Tomato ja Paprika, siis Eestis Piip ja Tuut.

Eraelus võiksid Haidet-Toomast aga kanda nimesid Kiire ja Aeglane. Kui algul olid mõlemad armunud ning teineteise vigade suhtes justkui pimedusega löödud, siis hiljem, kui armumine armastuseks muundus, tuli lihtsalt leppida sellega, et Toomasel on alati palju aega, Haidel mitte.

Näiteks on Toomasel mitu korda kauem vaja lavaleminekut ette valmistada. Haide saab nii kostüümi selgaajamise kui enese grimeerimisega, ehkki tal on grimmi alati rohkem, tunduvalt kiiremini hakkama. Enamasti tammubki Haide juba kannatamatult grimmitoa uksel, et hakkame nüüd lavale minema, ära kohmitse! «Vahel ütleb Toomas, et mine sa juba ees, hakka peale, ja siis ma vahest ütlen, et ei lähe,» pahvatab Haide läbi naeru.

«Mul on lihtsalt ajast teine arusaam,» kohmab Toomas. «Kui Haide peab olema kusagil kell kaks, siis ütleb juba kell üks, et varsti peame minema hakkama.» Ja meenutab, kuidas keskkoolis tal aktiivse õpilasena teiste hilinemisel silma peal hoida kästi. Kord nädalas tuli tal kooliaulas tähelepanekutest kokkuvõtteid teha, aga aruandmine lõppes esimese korraga, sest sagedasim hilineja oli tema ise.

«Ma ei suuda tihti ära oodata ka Toomase pikki lauselõppe,» tunnistab Haide, «ja siis ma pikin vahele lause lõpuvariante. Ta läheb sellest nii närvi!»

«Mulle meenutab see mõnd mälumängu, kus peab kiiresti nupule vajutama,» muheleb Toomas seepeale, nentides, et enamasti arvab Haide lauselõpu lennult ära, justkui oskaks mõtteid lugeda.

Raskused liidavad

Kui selgus, et nende poeg, nüüd 9-aastane Siim, on autist, oli emal ja isal algul palju ohkamist, et mis nüüd saab ja milliseks kujuneb tema tulevik. Praegu nad haigusega seonduvat enam mustades värvides ei näe – pole see asi sugugi nii hull!

«Kui algul kartsime, kas Siimust kirjameest üldse tuleb, siis alles ükspäev vaatasime, kuidas ta oli filmide pealkirju järjestanud ja üles kirjutanud. Ta on aru saanud, et see, mida ta kirjutab, midagi ka tähendab. Ka avastasime, et ta üritab televiisorist subtiitreid lugeda,» räägib Haide.

Toomasele kangastub mälupilt ajast, kui nad Haidega Kopenhaagenisse esinema ja ilusaid aegu meenutama sõitsid ning ühes kaunis Nyhavni kanali vabaõhukohvikus istet võtsid. Uudis Siimu diagnoosist oli toona päris värske.

«Istusime, võtsime kohvi ja eriti midagi ei rääkinud. Segunesid imelised mälestused sellest linnast ja äsjane äraspidine informatsioon. Nii me seal siis istusime, ja sirinal, nagu kraanist, hakkasid mõlemal pisarad voolama, ilma et oleksime midagi ütelnud,» meenutab ta ning tunnistab, et see mälestus tuleb silme ette igal kevadel. «Nüüd oleme valdkonda rohkem tundma õppinud ja näeme, et Siim areneb ja asi läheb aina paremuse poole.»

Koosolemine

Toomas arutleb, et juba ammu on neilt küsitud: kuidas on see võimalik – teha tööd ja kõige tipuks veel elada koos? Et tahaks ju ka teisi inimesi näha!

«Noh, eks sa näed neid ju ka, ikka sadades,» pistab Haide vahele, pidades silmas klounide etendusi nautivat publikut.

«Jah, aga mulle on hoopis tundunud, et see pidev koosolemine on pluss. Mis sest, et juturing on väike – meil pole eriti elamusi väljaspool koosolemist,» arutleb Toomas edasi. Töid, mis jäävad väljapoole Piibu ja Tuudu tegemisi, võtavadki nad vastu vaid sellepärast, et nende väiksemad lapsed ei peaks aega võõraste inimeste seltsis mööda saatma.

Toomas meenutab raadiost kuuldud intervjuud näitlejapaari Aarne Üksküla ja Maria Klenskajaga, mille käigus neilt küsiti, et kas räägite Mariaga ka kodus ainult teatrist. «Tööjuttu me kodus ei räägi,» kostnud intervjueeritavad, ja Toomas mõtles omaette, et kuidas on see ometi võimalik. «Aga nüüd, kui meie kohtumisest on kümneid aastaid möödas, siis ega me teatrist räägi. Nüüd teeme kokkuvõtted pärast etendust ära ja pikalt sel teemal ei lobise. Kodus ajame kodujuttu.»

«Eks see ole ikka armastus ka,» poetab Haide vaikselt. «Soov olla tema kõrval. Mulle ei meeldi sõna «harjumus», aga tean, et võin alati kellelegi loota ja kindel olla, sest tean teda läbi ja lõhki.»

Ta jutustab loo ühest lapsevanemast, kes Piip ja Tuut Mängumajja oma lapse etendust vaatama toonud. Ja küsinud pärast etendust väga tõsise näoga, olles enne küsimist ilmselt tükk aega juurelnud, kas küsida või mitte: «Aga mis siis Piibust ja Tuudust saab, kui peaksite lahku minema?»

Haide visanud siis nalja, et neil on Eesti rahva ees kohustus koos olla. Nii nagu olid lõpuni koos ka Eesti esimene klounipaar Liidia ja Martin Krull, kes tegid ilma enne teist ilmasõda.

Piip ja Tuut Teatri uus lavastus

Suure Munamäe vabaõhulaval esietendub 16. juulil «Doktor Kreutzwald ja must kunst», mis lülitub hiljem edasi teatri põhirepertuaari.

Tegemist on õudse komöödiaga, mis põhineb eesti pärimuslugudel ja Kreutzwaldi loomingul. See jutustab loo kahest matkajast, kes leiavad metsast ühe ajahambast puretud sammaldunud teeviida, mis käitub omasoodu ja juhatab matkajad puude varjus peituva majakeseni. Seal leiavad aset kõige mustemad teod, mis kangastuvad vaid meie õudusunenägudes ja osutuvad hiljem pürgimuseks puhta kunsti poole.

Loos ühenduvad visuaalne klounaad, mustkunst ja džäss hirmsaks ja naljakaks looks ühteaegu. Matkasellidena astuvadki üles Piip ja Tuut, kaasa löövad mustkunstnikud Meelis Kubo ja Charlekas ning Siim Aimla ansambel. Sobib kogu perele.

Tagasi üles