Kristina Traks: appi, mul on puuk!

Kristina Traks
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristina Traks
Kristina Traks Foto: Toomas Tatar/Postimees

Kohe on käes puhkusteaeg ning paljud veedavad oma puhkuse maal lähemal loodusele. Maal on tore olla, kuid seal leidub ka tüütuid nuhtlusi – põõsastes sahisevad maod, kõikjal pinisevad sääsed ja mis kõige hullem – puhkajaid varitsevad saagiootuses puugid.

«Tead, ma sain puugi! Kas peaksin EMOsse pöörduma? Või on vaja minna perearsti vastuvõtule? On ehk vaja võtta vereproov, teha vaktsiinisüst ja kirjutada välja antibiootikumid?,» närvitsevad inimesed vahest suvisel puugihooajal. See väike putukas on võimeline külvama väga suurt paanikat.

Muidugi on puugid ohtlikud, sest halvimal juhul võib nende käest saada äärmiselt ebameeldiva haiguse. Viimaste teadete järgi on valikus lausa kolm tõbe - puukentsefaliit, puukborrelioos ja anaplasmoos. Esimese vastu saab end vaktsineerida ja viimast on avastatud Euroopast, kuid teadlaste hinnangul pole eriti põhjust arvata, et seda ei võiks levitada ka Eesti puugid.

Tulles tagasi jutu alguse juurde, siis olen alati öelnud, et rahu, ainult rahu - tõenäosus, et puuk ei ole haigusekandja, on väga suur. Tuleb lihtsalt tegelane võimalikult kiiresti eemaldada. Selleks müüakse apteegis isegi spetsiaalseid puugitange, kuid asja ajavad ära mistahes peenikesed pintsetid. Puugi peale pole vaja midagi määrida. Eluka eemaldamiseks on vist küll igaühel oma tehnika. Mina olen kõik puugid kätte saanud nad välja keerates - nii nagu kruvi keerad lahti. Pool kuni üks tiir ja puuk tuleb tükkis täiega välja. Oluline on mitte teda pintsettide või sõrmedega seejuures väga pigistada, sest kui juhtubki olema nakatunud isend, levitab ta siis nakkust. Kui puuk on kehas olnud lühikest aega, siis on suhteliselt väike tõenäosus nakatuda. EMOsse tasub puugiga minna siis, kui teda ise tõesti kätte ei saa.

Nüüd kui puuk on kätte saadud, desinfitseeri hammustuskoht ära ja märgi üles kuupäev. See viimane on väga oluline, sest vaevalt keegi suudab muude tähtsate asjade vahel pidada sellist väikest faktikest nagu kuupäeva, mil tal oli puuk. Kui aga peaksidki hammustusest mõne nädala või kuu jooksul algama külmetushaiguse moodi sümptomid, siis on kohe lihtne järgi vaadata, et kas asjas võib kahtlustada puuki ja siit on ka hea anda vihje oma perearstile. Puugiga kohtumise kuupäev on oluline ka sellepärast üles märkida, et kuigi puukborrelioosi nakatudes peaks hammustuse koha ümber tekkima punakas ring, siis mitte alati ei pruugi see nii olla – see salakaval haigus võib kulgeda ka klassikaliste nähtudeta.

Olen hästi palju kohanud suhtumist, et puugihirmus ei juletagi loodusesse minnagi. Kaugel sellest – ma ei pea puugi «saamist» sugugi tühiseks, kuid vast pole ikka mõtet hakata oma aedasid asfalteerima ning end loodusest isoleerida. Piisab täiesti, kui loodusesse minnes panna selga panna heledamad riided, kust elukad kergemini silma hakkavad ning ennast ja lapsi päeva jooksul kord-paar üle vaadata. Ning leppida asjaoluga, et puugid ilmuvad pea alati ei-tea-kust – sa võid avastada ta imikult, kes jalgagi vankrist maha ei saa või siis haakida ta enda külge koduaias jalutades.

Mõnusat suve ja vähem paanikat!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles