/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna politseileitnant Kati Arumäe kirjutab ajakirjas 30+, et mitmed uuringud ning politsei tehtud analüüsid on välja toonud, et politseini jõudnud elukaaslaste ja abikaasade tülidest umbes 10 protsenti on kannatajaks mees. Üks põhjus, miks mehed ei pruugi politseile juhtumist teatada, on häbitunne.
On selge, et naine on füüsiliselt nõrgem ning seega kasutab löömiseks mõnda eset – sageli on need köögiriistad või kergesti kättesaadavad esemed. Näiteks tekkis veebruari lõpul Tallinna äärelinnas konflikt mehe ja tema naise õe vahel, mis lõppes sellega, et naine haaras saapa ja lõi sellega mehele näkku.
Omajagu on juhtumeid, mille osapooled on laps ja vanem, õde ja vend, endised elukaaslased või teised sugulussidemetega inimesed. Toon kaks näidet, mille järel algatas politsei kehalise väärkohtlemise paragrahvi 121 järgi kriminaalmenetluse. Selle aasta veebruaris peksis Tallinna kesklinnas ühes korteris mees oma endist elukaaslast. Kannatanu kutsus politsei ning politsei viis mehe jaoskonda. Hiljem tunnistas naine, et mees on teda varemgi korduvalt löönud. Jaanuaris äratas ühel hommikul ema oma teismelise tütre, et ta kooli läheks. Tekkis tüli, mille käigus ründas tütar ema, tekitades talle kergemaid vigastusi.
Lähisuhtevägivallast politseile teatamine on kasvanud, korrakaitsjaid üle Eesti teavitatakse ööpäevas keskmiselt 30 lähisuhtevägivalla juhtumist. Kriminaalmenetlusi alustati eelmisel aastal üle 3000 lähisuhtevägivalla juhtumis, mis on üle 300 võrra rohkem kui 2012. aastal ning üle 1000 menetluse rohkem kui 2011. aastal. Enamiku registreeritud juhtumitest (umbes 80 protsenti) moodustavad kehalised väärkohtlemised.
Umbes kolmandik raskeid isikuvastaseid kuritegusid, sh tapmised, on seotud lähisuhtevägivallaga, mis näitab, et peres toimunu võib lõppeda fataalselt. Suurem osa politseisse jõudnud juhtumitest on põhjustanud alkohol, see aga ei tähenda, et vägivald on üksnes alkoholiga seotud. Pigem annab alkohol julguse pöörduda politseisse, kui vähemalt üks osapool on joobes.
Kahetsusväärselt on lähisuhtevägivalla ohvrite seas ka lapsi. Kui laps ei olegi otsese vägivalla ohver, näeb ta seda pealt ning läbielatu võib põhjustada käitumishäireid ja raskusi tulevikus vägivallavaba suhte loomisel. Toon näiteid. Aastaid tagasi tappis poeg jõhkralt kirvega oma isa. Kriminaalmenetluse käigus selgus, et peres oli lapsi kasvatatud pidevalt füüsilise vägivallaga: iga pisematki laste eksimust karistati näiteks rihma andmisega.
Viieaastane poiss kiusas lasteaias pidevalt oma kaaslasi, lõhkus asju ja laamendas, kui midagi talle ei meeldinud. Õpetajad olid tõsiselt mures teiste laste turvalisuse pärast. Lastekaitsetöötaja uurimisel selgus, et peres oli pidevalt tülisid, mis aeg-ajalt lõppesid pereemale katkise huulega.
Politsei kogemus näitab ka seda, et osa peretülide põhjus on lahutus ning sellega kaasnev vara ja laste jagamine. Kui tsiviliseeritud kombel kokkuleppele ei jõuta, minnakse kohtusse ja otsitakse võimalusi, kuidas loopida teisele kaikaid kodarate vahele. Näiteks tehakse üksteise järel politseile avaldusi, et üks lõi teist ja vastupidi.
Üle poole politseisse jõudnud juhtumitest kinnitavad, et see, kes lööb korra, lööb tõenäoliselt ka edaspidi. Iga inimene peaks mõistma, et mistahes vägivald ei ole aktsepteeritav ning see on kriminaalkorras karistatav. Vägivallaga ei pea leppima.
Lähisuhtevägivallaga seotud juhtumite juures teeb politsei koostööd sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajatega. Pöörduda võib ohvriabitöötaja, kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja/või sotsiaaltöötaja ning varjupaiga poole. Teavitada tuleb ka politseid, kelle võimuses on vägivallatseja vastutusele võtta.