Sõidame oma maakodust Laanemetsast Tallinna, vahemaa pikkus on 270 kilomeetrit. Tagaistmel istuvad minu viie-aastased tütred. Meil ei ole kaasas ühtegi tänapäevast (nuti)meelelahutusvahendit, et 5-aastastele neljatunnist reisi huvitavamaks muuta.
Kristina Traks: lapsed, pikad autosõidud ja ei ainsatki nutiseadet
2. juuni 2014, 14:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni võib nüüd muiata, et vaat kus rumal ja tagurlik ema - piinab lapsi igavusega ja ennast laste lakkamatu jutuvadaga. Nii lihtne oleks ju neile pihku pista mõni nutiseade, unustada laste olemasolu autos ja rahulikult paar tundi omi mõtteid mõlgutada.
Me sõidame väga tihti autoga pikki otsi ja õigupoolest pole ma kunagi vaevanud pead, et kuidas sisustada laste aega neil reisidel. Neile meeldib rännata ja see on «meie aeg». Tõsi, mõnikord hakkavad lapsed juba Tallinna linna piiril küsima, kas me kohe jõuame maakoju, aga ühtegi sellist sõitu, kus oleks vaid tundideviisi vingutud, küll ei mäleta.
Mis me siis teeme, kui nutiseadmed on (seni olnud) välistatud? Tegin tähelepanekuid meie viimasest reisist.
Mis on akna taga? Geniaalselt lihtne, kuid vist praegusel ajal suhteliselt unustatud ajaveetmisviis on mööduvat uurida ja sellest rääkida.
Kas Sangaste inimesed on sangadega? Ehk siis viidad kohanimedega - neid on teede ääres palju ja nalja saab Eesti kohanimedega kindlasti. No mis koht küll on Kohatu? Aga Muusika? Kas Kollis elavad kollid ja kas Sangaste inimestel on küljes sangad nagu veepajal?
Numbrite õppimine. Me loeme viitadelt, kui palju on veel sõita lõpp-punkti ja kui palju me juba sõitnud oleme. Selle käigus saab täiesti edukaid meelde tuletada ja kinnistada numbreid. Rääkimata sellest, et tore on jälgida, kuidas eesolevate kilomeetrite arv väheneb.
Kui vähegi aega on, teeme peatusi ilusates kohtades. Eestis on vaatamisväärsused hästi tähistatud ja miks mitte vaadata kõiki neid lossivaremeid, allikaid, kive, järvi, mägesid jne. Enamasti kuulub nende kohtade juurde ka mingi lugu või legend. Lapsed armastavad taolisi asju ning sellised peatused muudavad kindlasti reisi meeldivamaks.
Me sõidame erinevat teed pidi. Endalgi on huvitav vaadata uusi paiku, mis siis veel lastest rääkida.
Kes mõtleb välja kõige naljakama loo? Lugude jutustamine on muidugi klassika, milleta ei saa teel olles kunagi. Kuidas emme leidis endale koera, kuidas emme kukkus uisutades jääauku ja mismoodi ükskord suurt sarvilist kitse autopagasnikus veeti – need on igihaljad lood, mida mu lapsed ikka ja jälle tahavad kuulata. Aga vahel me teeme hoopis võistluse, kes mõtleb välja naljakama loo ja teisi rohkem naerma suudab ajada. Las fantaasia lendab!
Miks on tee ääres ussimärk? Mida tähendab üks või teine liiklusmärk ja mis otstarve on neil on? Kas ussi moodi kõveriku kujutisega märk tähendab seda, et tee peal on rästikud? Näiteks viimasel sõidul vestlesime pikalt teemal «möödasõit». Milline on möödasõitu keelav märk, miks mõnes kohas on need märgid väljas, kuidas teha möödasõitu nii, et see poleks ohtlik, miks ei tohi mööda sõita kurvis või mäkketõusul jne. Lasin lastel arvata, kas on hea hetk möödasõitmiseks või mitte. Põnevust jätkus kümneteks kilomeetriteks.
Me kuulame muusikat ja räägime sellest. Vahel on hea kuulata mõnd klassikapala, seda enam, et lastele mõjub see enamasti rahustavalt ja kuulamapanevamalt. Kui veab, siis ka uinutavalt. Eriti hea, kui rääkida kõlava teose juurde ka mõni lugu heliloojast, kes selle loo kirjutas või lihtsalt muusikat natuke lahti seletada - mis pillid parasjagu mängivad, kas on lugu kiire või aeglane, on see tants või marss, kurb või rõõmus, mis mõtteid see lugu üldse tekitab. «Emme, ma tõusen kohe lendu,» on mu Hanna alati veendunud, kui ta üht Mozarti sümfooniat kuulab.
Igavus ei tapa kedagi ära. Millegipärast kardab enamik tänapäeva lapsevanemaid, et tema lapsuke sureb igavusse kohe ära, kui mõni tema hetk jääb lapsevanema poolt sisustamata. Kas teate mõnda inimest, kes oleks päriselt ka surnud igavusse? Mina küll ei tea. Ja niisamuti ei juhtu mitte midagi lapsega, kes peab natuke oma fantaasiat kasutama ja ISE endale meelelahutust leidma. Jah, ta võib poriseda igavuse üle kui ta on niimoodi harjunud tegema. Aga ärge andke kohe alla (loe: pole vaja last kohe ära kaotada nutimaailma) - varem või hiljem leiutab ta midagi igavuse hajutamiseks ja saabki suurepäraselt ise hakkama oma igavuse peletamisega. Ja see midagi võib olla uskumatult äge.
Meie viimasel sõidul algas kuskil Mäo kandis ehk kui teekonnast oli juba kolm tundi sõidetud tagaistmel imeline kuninganna ja printsessimäng muinasjutulise süžeega. Lapsed olid leidnud autoistmelt kaks juuksekarva – pikem neist oli kuninganna ja lühem võluprintsess. Mängult.
Muinasjutud. Meil on autos mõned muinasjutuplaadid, kuid käiku lähevad need paraku üsna harva. Enamasti saab tee enne otsa, kui kellelegi meenub, et võib ka muinasjutte kuulata.
Jah, muidugi on tundideviisi lakkamatut suhtlemist ja laste vadina kuulamist väga väsitav. Samas on aga pingutus väärt, sest meil kõigil on liiga vähe üksteisega lihtsalt rääkimiseks ja liiga palju kulutame aega igasugustele ekraanidele. Lapsed aga vajavad rohkem uuest mänguasjast või järjekordsest äpist oma vanemate aega ja tähelepanu. Kvaliteetaeg ei pruugi alati olla järjekordne päevake kuskil mudilas või vudilas, see võib täitsa vabalt olla ka mõnetunnine autosõit, kui inimesed omavahel lihtsalt suhtlevad.