Paljud ülekaalulised naised kadestavad saledaid ja ilusaid suguõdesid ning unistavad, et oleks vaid isegi sellise välimusega, küll elu oleks alles hea. Teades, et viimistletud välimuse ümber koondunud elul on omad varjuküljed, uuris Psychology Today supermodellidelt, kuidas ilu nende elu raskemaks teeb.
Probleem number 1: «Mu välimus hirmutab tavalisi mehi. Nad ei julge mulle läheneda. Alati eeldatakse, et ma tahan omale superrikast meest või väga kena välimusega meest. Jah, ma olen ilus, aga ka mina olen kõigest naine. Ma tahan endale head meest, kellega ma tunneks end turvaliselt ja kes ajaks mind naerma. Ta ei pea olema rikas ja ta ei pea olema meesmodell. Tegelikult tahan ma tavalist meest, kes röhitseb ja jätab oma sokke igale poole, aga kes hoolib minust. Ma saan küll väga palju tähelepanu, aga see pole kvaliteetne tähelepanu. Ma ainult tahan endale toredat kaaslast, kellele meeldib mu isiksus, mitte ainult mu nägu või keha. Ma tahan kedagi, kes armastab mind ka siis, kui ma pole seksikas.»
Probleem number 2: «Minu füüsiline välimus hirmutab naisi ja seetõttu ei taha nad mind enda lähedale. Mul on väga raske leida naissoost sõpru, kes pole modellid. Aga kes ei tahaks tööväliseid sõpru? Siiani pole see mul õnnestunud.»
Probleem number 3: «Kuna ma olen ilus, eeldavad inimesed ainuüksi sellest lähtuvalt, et ma olen pealiskaudne. Minu välimus on likviidne vara, seega käitun ma sellega nii, nagu iga teinegi oma varaga käituks. See ei tee mind pealiskaudseks.»
Probleem number 4: «Inimesed arvavad alati, et ma olen loll ja arulage. Tegelikult ei ole võimalik siin maailmas, eriti siin linnas, rumalana ellu jääda.»
Probleem number 5: «Keegi ei tunne mulle kaasa. Mu mees tapeti, aga üks mu tuttav kirjutas Facebooki: «Mind ei huvita. Mul on hea meel, et tal on valus. Las ta kannatab. Ta pole oma elus päevagi kannatanud.» See kommentaar mõjus mulle laastavalt.»
Probleem number 6: «Ma ei saa normaalseid riideid kanda, sest minu seljas mõjub kõik seksikalt. Tavaline tüdruk saab vabalt kanda palava ilmaga maikat ja lühikesi pükse, et poodi minna. Kui mina teeksin seda, põhjustaksin suure möllu.»
Probleem number 7: «Inimesed kasutavad mind nagu trofeed või rekvisiiti. Ma ei oskagi teile öelda, kui paljud mehed on mind välja kutsunud ainuüksi selleks, et nende käekõrval oleks ilus naine. Ma olen kõigest aksessuaar nagu ilus lips või läikiv auto. See juhtub ka väga ebakindlate naistega, kes tahavad olla mu sõbrad kõigest selleks, et oma kujutlustes minu kogemusi läbi elada. Väga valus on mõista, et tegelikult sa ei meeldigi oma sõbrale ja ta ainult kasutab su välimust, et oma enesehinnangut tõsta.»
Probleem number 8: «Ühiskond survestab mind sõltuma oma välimusest, ja siis mõistab mind hukka, et ma seda ära kasutan. Mõlemat ei saa. Ma tunnistan ausalt, et minu heaks tehakse asju, mida vähematraktiivsete inimeste jaoks ei teha. Nii on olnud kogu mu elu. Inimesed on alati keskendunud mu välimusele, mitte mu võimetele. Aja jooksul õpid inimestele vastu tulema ja pakkuma neile seda, mida nad ootavad. See on demoraliseeriv.»
Probleem number 9: «Kui mehed tulevad minuga voodisse, on nad seksuaalselt nii erutunud, et seemnepurse toimub enneaegselt. See on superseksikuse kutserisk. Kui näed teatud moel välja, siis tahavad mehed kahjuks ainult seksida, aga mitte armatseda.»
Probleem number 10: «Mehed eeldavad, et ma olen hoor ja libu, sest ma olen seksikas. See on kohutavalt seksistlik ja ütleb meeste kohta nii mõndagi, aga minu kohta mitte midagi. See mõjub mulle jätkuvalt masendavalt.»
Probleem number 11: «Hullud inimesed jõllitavad mind. See on väga veider. Mehed jälitavad mind poes. Ma pean kogu aeg valvel olema. Inimesed on isegi mu korterisse sisse murdnud, et mu aluspesu varastada – väga jube värk.»
Peamised probleemid, mis silmatorkavalt seksikaid naisi rõhuvad – raskused partneri leidmisel; eelarvamused intelligentsi kohta; neile ei tunta kaasa; mehed ei austa neid; inimesed arvavad välimuse põhjal, et tunnevad neid – on tegelikult väga tuttavad ka ülekaalulistele naistele. Põhjused, miks suuri naisi samuti koheldakse, on küll teised, ent probleemi keskne küsimus on identne, inimesed objektistavad naisi. Sealjuures pole üldse oluline, kas naist nimetatakse «paksmaoks» või «supermodelliks». Lõpuks on üksildane ikka üksildane ja kurb on kurb. Kõik kogevad oma elus samu tundeid. Mis on viimaks olulisem, kas põhjus, miks nutetakse või see, et nutetakse?