Tänase ERKI Moeshow’ peakorraldaja raporteerib oma magusatest ja valuskibedatest õppetundidest. «Oma ilus ja valus need küll keha ei toida, ent vaim saab nuumatud,» kinnitab ta.
Päev nagu börsil ehk üks päev ERKI moeshow peakorraldajaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äratus!... See kestab ikka omajagu. Siis mõned venitused ja klassikalised iluprotseduurid. Kodust väljumine kujuneb kombinatsiooniks telefonikõnedest ja riietumisest-sättimisest. Kohvi võtan peegli juurde, samal ajal teen nägu pähe. Meik on üks huvitav vahend: sellega peidab väsimuse vägagi edukalt ära. Mulle on tehtud korduvalt komplimente just siis, kui olen maganud jälle vaid kolm tundi. (Siiski olen veendunud, et naine on kõige ilusam puhanud peast. Pärast moe-show’d puhkan.)
Lõpuks lendangi linna poole oma veloga, sest üritan vältida ühistransporti, eelistan kondimootoriga liikumist.
Töölaual lebavad alati avatuna kalender ja väike märkmik, mille valmistan iga ERKI Moeshow’ jaoks spetsiaalselt: lasen vanadele võrdlemisi tühjadele paberitele teha spiraalköite. Ülimõnus vahend, mida saab igas olukorras usaldada – ei ole sel tühjenevat akut ega muret leviga. Ja kui maha kukub, korjad üles ning elu läheb edasi.
Kuigi pean lugu tervislikust toitumisest, juhtub vahetult enne moeshow’d sageli, et keset päeva lihtsalt ei jõua süüa. Kõhus ei tunne tühjust ka. Minu kiire päeva lemmik on liiter kefiiri või hapupiima – piisavalt kerge, et ei tekita väsimust, ja piisavalt toitev, et anda energiat. Kui on mahti, valin kas seljanka või mõnusa sushi.
Koos meeskonnaga koostööpartneritele kõnesid tehes tekib vahel tunne, nagu töötaksin börsil. Kiired mõttevahetused, arutelud, otsused – mida rutem tegutseme, seda kiiremini saab teada tulemused, et jätkata järgmiste sammudega. Loominguliste noorte keskel on muhe see, kuidas nad suudavad tihtipeale ka kõige raskemaid küsimusi äärmiselt koomiliselt võtta.
Kella üheks Klassikaraadiosse intervjuud andma. Tagasi staabis, jätkub asjaajamine peamiselt telefoniga. E-kirjadele siis tempo tõttu tähelepanu enam ei jagu.
Kell kolm astub staabi uksest sisse Stella Soomlais, kes juhendab nädalast workshop’i, mille raames tutvub peotäis tudengeid disaini- ja loovettevõtetega. Samal ajal pilt staabis: Lisett kleebib peeglitükke meie trofee külge – see on puhas unikaaldisain, käsitöö. Teise laua ääres korrigeerib Allan kavalehe kujundust. Kleer komplekteerib piletipakke, mida SmartPostiga üle Eesti laiali saata. Janela trükib e-kirju ja küsib vahepeal nõu, kuidas mingi mõte kompaktselt kokku kirjutada.
Tõttan majast välja. Asjatoimetused väljaspool staapi pakuvad head vaheldust intensiivsele arvutitööle. Vaja on Kanal 2 ilmaneiule rõivaid selga passitada, Tradehouse’i koolituskeskuse mööbel üle vaadata, Kalevi spordihallis installatsioone kavandada. Siis kiire käik Disainimajja, et kohtuda Ilona Gurjanovaga: koordineerin ju sügisese Disainiöö moeprogrammi.
Kella poole seitsmeks naasen staapi, et pidada koosolek lavatiimiga ja kell kaheksa tagalavaga. Seejärel jään veel päeva jooksul laekunud e-kirjadele vastama.
Kell kümme õhtul kõrvaklapid pähe ja rattaga kodu poole. Kui vähegi mahti ja jaksu, tahan teha pikema rattasõidu või kõnniringi – kuni kaks tundi liikumist on ülimegavajalik, et vaim ja keha virge hoida. Pingelistel aegadel teen õhtuti veel ühe kohvi – suure, piimaga, lisaks veidi fariinsuhkrut või mett.
Õhtul chat ERKI meeskonnaga. Siis tunnine Skype’i-ajurünnak lavatiimiga, mis lõpeb viis minutit pärast südaööd. Lõpuks vaatame Lauriga üle videoklippide kujunduse. Magama lähen siis, kui väljas hakkab vaikselt valgeks minema. Kui vali on öösiti linnulaul!