Anu Saagim: keegi ei julge rääkida ausalt vastse ema argipäevast

2005: poeg Robin-Alexander saab memme Anu Saagimi musi. Foto: Erakogu.

Elu24 peatoimetaja Anu Saagim rääkis ajakirjale Naised, et emaks saades üllatas teda kõige rohkem see, kui vähe jagub tegelikult imiku kõrvalt aega iseendale. 

Ema või kas või väänikutega sõbrannad oleks pidanud mind hoiatama, et rahuliku ööune võin peale lapse sündi paariks aastaks unustada. Minu jaoks, kes ma jumaldan beauty sleepi, oli selle võimaluse minetamine katastroof.

Mäletan, et küsisin oma emalt mitmeid kordi: «Jumal küll, millal ma saan taas end korralikult välja magada!» Ema ütles kuivalt, et nüüdsest mitte enne, kui laps kooli lõpetab ja kodunt minema kolib.

«Aah, miks sellest juba koolis ei räägita!? Ema, miks sa mulle seda varem ei öelnud!?» Mäletan, et minu unevõlg oli lõpuks nii suur, et olin nõus magama, kas või lumehanges, saunalaval või metsas kuuse all, et saaks nautida kas või tunnikenegi katkematut und.

Teine, mis üllatas, oli ajanappus kõiges. Vannis mõnulemised ja pikad iluprotseduurid jäid mõneks ajaks minevikku. Hea, kui kiirelt vetsuski jõudsin käia. Sedagi tihtipeale mitte üksinda, vaid pamp kaenlas.

Samuti vajusid unustusehõlma korralikud söögikorrad. Vihkan kuidagimood valmis visatud võileibu, külma toitu, püstijalu ja kiirustades mugimist. Positiivne oli asja juures õnneks see, et mingi hetk polnudki enam mahti korraliku toidu peale mõelda ja kuna ma rämpsu suhu ei topi, siis langes kaal kolinal. Olin peale sünnitust supervormis nii kiiresti, et abikaasalgi kukkus imestusest karp lahti.

Olen valju muusika ja möllu suhtes suhteliselt tolerantne, isegi siis kui see peaks kostuma naaberkorterist, kuid peale lapsega haiglast koju jõudmist hankisin kiirelt ehituspoest müra summutavad kõrvaklapid ja tarisin lapse voodi kiirelt meie magamistoast korteri kõige kaugemasse nurka.  

Mäletan ka selgelt kaasa imestunud ilmet õhtul töölt koju naastes, kui mind ikka veel hommikumantlis ja sasisena mööda korterit ringi lohisemas nägi. «Sa oled nüüd ju kodune, sul on aega maa ja ilm! Miks minu lemmikteksad ikka veel pesemata on? Ja keegi oleks võinud ometigi nõudemasinast nõudki välja võtta! Ja miks sohvaalune karvapalle täis on ja... Kohe tulevad meile ju sõbrad külla, oleksid võinud mõned veinidki garaažist üles tuua...». Hankisin kähku koduabilise.

Aga mis mind tegelikult kõige rohkem närvi ajas oli see, et kõik need eneseabiõpikud ja kirjandus à la «Beebiga veedetud õnnehetked», «Abiks emmele», «Rõõmurull saabus meie perre», jne on täielik koerakaka!

See kõik on alatu võte naiste lõksu meelitamiseks! Mitte keegi ei julge rääkida vastse ema argipäevast nii, nagu see päriselt välja näeb. Isegi parimad sõbrannad valetavad, mitte keegi ei ole nõus teemast täiesti ausalt rääkima, never! Täna isegi mina mitte.

Millised on olnud emaduse suurimad rõõmud, millised suurimad väljakutsed?

Rõõmupäevad on kõik need päevad, kui laps on terve ja heatujuline. Kui laps hakkab pisutki taipama, kuidas asjad maailmas käivad, sa saad temaga koos hullata ja teemasid arutada, ringi rännata ja uuesti universumit avastada. Maailma ilusaim sõna on «emme» ja seda pole ma nõus mitte ühegi kullakoorma ega ahvatluse vastu vahetama.

Mida väärtuslikku oled õppinud, ellu kaasa saanud enese emalt?

Oma emalt olen kaasa saanud sitkuse ja töökuse, aga ka elu nautimise oskuse. Kui annad endast parima, õnnestud milleski, näed millegi nimel vaeva, siis tuleb ennast kindlasti ka premeerida.

Elu nautimist ei tule häbeneda, ennast ei pea kõige nimel alati ohverdama ja mis kõige olulisem - alla ei tohi anda, ükskõik kui lootusetuna mõni olukord võib vahel tunduda.

Ema suust pärineb mõttetera: «Las murelinnud lendavad vahel üle pea, kõigest saab üle. Peamine, et sa ei laseks neil oma pähe pesa punuda.»

Ja nagu ütles minu bravuurikas vanaema: «Elus pole mõtet järgida kõiki ettekirjutatud reegleid, sest muidu jääd kogu lõbust ilma ja et tagasihoidlikkus pole voorus, vaid haigus mida põevad laisad ja igavad inimesed.»

Ilusat emadepäeva teilegi!