/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
7. mail toimus konverents «Tahan last, aga normaalset meest ei ole!», kus võttis sõna ka majandustegelane ja poliitik Kaia Iva, kelle pere pesamuna on lapsendatud. Iva sõnul on lapse saamine nii laetud teema, et tihtipeale küsitakse lastetutelt tuntud naistelt liiga otse, miks neil ikka veel lapsi pole.
Näiteks hakkabKaia Iva sõnul silma, et toimekatelt naistelt päritakse ikka, millal nad kavatsevad kord emaks saada. «Küll ei ole ma märganud, et küsitaks meesterahva käest, et miks teil lapsi ole. Kas pühendute karjäärile või on te spermal midagi viga?» tõi ta iroonilise näite.
«See on väga keeruline olukorras, kui hing on väga haige,» netis ta. «Seda on endale raske tunnistada.»
Põhjuseid, miks keegi lapsendamise kasuks otsustab, on pereema selgitusel mitmeid. Kahtlemata on neid, kes ei saa ise lapsi, kuid see pole ainus põhjus. See võib tema sõnul olla ka lihtsalt valmisolek kasvatada lisaks neid lapsi, kes ei ole inimese enda bioloogilised lapsed. Mõnikord tekib lapsendamise soov pärast kokkupuudet vanemlike hoolitsuseta lastega, kuid põhjuseid on veelgi.
Lapsendamine pole ainus võimalus, kuidas hooleta lapsi aidata. «On ka teised variandid - peres hooldamine, eestkoste seadmine, tugipere. Need ei anna täit kindlustunnet ei lapsele ega hooldajale ja vajavad täiendavat lisaoskust, et suhelda lapse bioloogiliste vanematega,» tõi Iva näiteks, et ehk on tarvis lapse bioloogilisi vanemaid nõustada ja see on kaunis keeruline protsess.
«Kui me neli aastat tagasi leidsime, et lisaks meie tublidele suurtele poegadele võiks olla veel lapsi, siis olime valmis kõigeks kolmeks variandiks. Meile endale meeldis kõige rohkem lapsendamine, aga miks mitte ka peres hooldamine või tugipereks olemine. Me ei teadnud, mis on need variandid.»
Varasema tööga seoses oli Kaia Iva lapsendamise teemaga küll kokku puutunud, kuid ainult kaude ja asus seega asja endale selgeks tegema. Selle protsessi käigus oli tema jaoks üllatav ühe ametniku suhtumine, kes küsis: «Kuulge, te käite mõlemad tööl, kes siis seda last kasvatab?» «Ametnik küsiski nii. Kõnealune laps ei olnud imik, ta oli nelja-aastane. Kes siis kasvatab? Leidmine, et Eestis ongi komme, et ema ja isa käivad tööl,» muheles Iva ja lisas juurde, et üldiselt tal siiski ametnikele etteheiteid ei ole.
Pärast abikaasaga arutamist otsustati rääkida pigem otse lastekoduga. Pere pesamuna harjus ema sõnul olukorraga hämmastavalt kiiresti, nagu ka ülejäänud pere. «Kohtusin küll väga suurepäraste ametnikega, kes vahel on ehk liiga ettevaatlikud,» tõdes Iva. «Julgust otsustamiseks peab olema.»