Jooksuharrastaja: ära võrdle end noorte ja ilusatega

Verni Leivak
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abikaasadest maratoni-fännid: Franklin Wood ja Ats Joorits läinud aasta novembris Dublini maratonil.
Abikaasadest maratoni-fännid: Franklin Wood ja Ats Joorits läinud aasta novembris Dublini maratonil. Foto: Erakogu.

Tallink Silja Sverige tegevdirektori asetäitja Ats Joorits ütleb, et kavatseb elada vähemalt 85-aastaseks ja siis ka veel joosta.

Kõik juhtus ootamatult ja väga lihtsalt. 15 aastat tagasi Washingtonis elades osutusid Jooritsa majanaabriteks kaks neidu-tervise-sportlast, kes ühel õhtusel kokkusaamisel teatasid, et panid ta George Washingtoni klassikalisele kümne kilomeetri jooksule kirja. «Hakka treenima,» soovitasid neiud.

Varasema sportimiskogemusega polnud Jooritsal erilist põhjust hoobelda. See oli piirdunud bussipeatusse tormamisega, et bussist mitte maha jääda. Ei maksa ka unustada, et Joorits oli pikalt elanud endises Nõukogude Liidus, riigis, kus suitsetamine oli moes ja koolis peeti vihatuimaks tunniks kehalist kasvatust. «Tunnen sellele tagasi vaadates piinlikkust ja mõtlen, kui loll ma olin,» tunnistab ta.

Et Joorits ikka kindlasti Washingtoni-jooksul osaleks, maksid neiud isegi tema osalustasu. «Tulemus oli…» lõikab meenutamine lause pooleks, «tulemus oli… ütleme nii, et tehtud see sai, aga samas oli mulle selge, et see jooks ei jää viimaseks. Mulle meeldis, et ületasin ennast, meeldis positiivne klikk, mis oli peas ära käinud ja mille annab igasugune treening. Meeldis melu, kokkukuuluvustunne, erinevad inimtüübid – osales ju umbes 10 000 inimest – ning see, kuidas eri vanuses mehed ja naised olid iseendale püstitatud ülesande eest väljas ja rabelesid selle nimel, jäädes seejuures heatujuliseks.»

Sellest saatuslikust päevast alates võis Jooritsat reeglipäraselt jooksurajal kohata. Temast sai mees, kes õhtuti või hommikuti pargis või tänaval lippas, et iseendale seatud jooksutunnid täis saada. Võistlusigi hakkas aina lisanduma – nii pikema kui ka lühema distantsiga, poolmaratoni ja 2002. aastal Baltimore'i-Washingtoni metsajooksu maratonini välja.

«Selleks ajaks olin juba end jooksjana määratlenud, tagasiteed enam polnud,» kinnitab ta. Tõsi küll, vahel tundus, et põlved on hakanud valutama ja lihased ei vea välja. «Ent nagu teistegi jooksjate puhul – sellest kasvatakse kiiresti välja. Pealegi vahetatakse tänapäeval puusasid ja põlvi nagu jooksval lindil, nii et seegi pole kellelegi mingiks takistuseks.»

Nüüd läbib Joorits eri distantse kiiremini kui 15 aastat tagasi, kuid mis veelgi tähtsam, jookseb probleemideta ka pikka maad. «Võin joosta järjest viis-kuus tundi, mis sest, et suhteliselt aeglaselt. Tunnen sellest rõõmu. Ma pole arenenud mitte kiiruse, vaid vastupidavuse ja koormuse suunas.»

Jooksmine on kujunenud talle elustiiliks. Kui Eurovisiooni fännid saavad igal aastal kokku riigis, mis mullu lauluvõistluse kinni pani, siis tervisejooksjatel on valik veelgi suurem. Nii meenutabki Joorits viimaseid kokkusaamisi: Dublini maraton, Hongkongi mägimaraton ja kolm nädalat tagasi toimunud Barcelona maraton. «Treeninguna tuleb maratone pidevalt ette, sest elan koos teise jooksjaga ja pikkade distantside läbimine isegi pühade ajal kuulub meie hobide hulka.»

Võistlustel vaatab siiski igaüks ise, kuidas hakkama saab. Joorits peab seda ainuõigeks, sest inimeste võimed on erinevad. Ometi kehtib reegel: finišisse jõudes oodatakse elukaaslane kindlasti ära.

Joorits kinnitab, et elukvaliteeti tõstab jooksmine kiiresti ja see on võrreldes teiste tervise-spordialadega odav. Kui jooksmisest saab reeglipärane harrastus, «jooksevad» märgatava kiirusega paika ka sellised lihtsad asjad nagu hea uni, suurepärane söögiisu ja kiirenenud ainevahetus, suurenenud enesekindlus.

«Me kõik oleme loodud jooksma, tuleb ainult kehale see võimalus anda,» kostab Joorits ja lisab, et joostes on ka hea mõelda. «Mõtlen kõigest. Elan läbi pikki viha­stsenaariume, eri olukordi, mõtlen detailidele. Joostes saab väga hästi teha ka tulevikuplaane ja unistada ning mõista, et pole vaja end pidevalt võrrelda noorte ja ilusatega. Finišeerin seltskonna sabapoolel, aga seal ongi minuvanused avatud ja toredad inimesed.»

Kolm soovitust algajale jooksjale

•    Ära imetle kadedalt noori ja ilusaid.

•    Jooksmisega alustades leia endale motivaator (harrasta seda koos elukaaslasega, koeraga, suheldes teiste inimestega vm).

•    Lihtsusta jooksma minekut, pannes näiteks jooksukingad ja -dressid kohe esikusse ootevalmis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles