Hans Schwarz vaatleb pariislasi, kes sõidavad talle tuttaval Pariisi metrooliinil number üheksa.
Stiilide virvarr Pariisi metroos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma väikesena trammiga Koplisse vanaema juurde sõitsin, kõõlusin alati trammijuhi kabiini ukse taga ja vaatasin aknast perroonil ootavaid inimesi. Ma pole kunagi teinud saladust, et tahtsin lapsena trammijuhiks saada: need vilkuvad ja värvilised nupud ja see krussis juhtmega mikrofon, kuhu peatuste nimesid dikteerida...
Nüüd, viisteist aastat hiljem ei ole ma ühegi transpordivahendi juhiks saanud ja mul pole isegi autojuhiluba, see-eest Pariisi metroos sõitvaid inimesi uurin küll hea meelega, kuigi mitte kabiiniuksest.
Pea pool aastat, mil rändasin Boulogne’i eeslinnast Pariisi disainistuudiosse praktikale, oli mu igahommikuseks abimeheks metrooliin number üheksa.
Kui olin juba kuu aega pea iga päev samal kellaajal rongile kiirustanud ja samast uksest sisenenud, hakkasin märkama vagunis mõningast seaduspära. Näiteks meest, kelle lips soonis tuttavalt kolletunud triiksärki ja tumesinised viigipüksid olid liialt pikad, olin ses rongis juba varem kohanud. Ka nooremapoolset neidu, kes oli täpselt välja arvutanud sõidu järsemad kurvid, et siis sirgemal otsal tõmmata silmalaule viimane lainerijoon ja joonistada korralikult pähe suu, tundsin juba varasemast. Ettearvamatuid kurve ja raputusi trotsides on kohalikud naised tõesti meistrid oma meiki lõpetama.
Korjanud peale põhiliselt büroo- ja pangatöötajaid Boulogne’ist, transpordib liin number üheksa varahommikuti ka 16. ja 8. linnaosa buržuisid. Trocadéro ja Alma-Marceau peatuses peale tulevate härrade ülikonnad muutuvad silmanähtavalt moekamaks ning kingad märksa viksitumaks. Naiste keskmine vanus langeb, kuid rõivaste ja aksessuaaride hind tõuseb.
Mitte seda, et igal teisel daamil helgiks sõrmes Cartier’ tiigriga sõrmus või randmel Bvlgari usjas briljantvõru, aga tõesti: naised on väljapeetud. Kostüümide kangad on luksuslikud ja kindlasti mitte erksad ega priiskava mustriga. Nii meeste kui ka naiste rõivastuses on lemmikuks must, pruun, beež, bordoo. Silma paistavad aga pisikesed nahkpandlad, kontrastsed tepingud, kullatud öösid – ça sent la classe! (lõhnab klassi järele – pr k). Ning sokid-sukad jalavarjudes on selle linnaosa kodanikel küll kõigil püksi- või kleidivärviga toon toonis.
Lähenedes Grands Boulevardsile ehk Suurtele Bulvaritele, muutub seltskond kirjumaks. Siseneb näokujusid ja nahatoone, peakatteid ja pastlaid igalt mandrilt. Ja kõik need inimesed tõttavad tööle? Või just vastupidi: tulevad töölt ja kiirustavad magama? Seda nimetan ma päikeseprillide paradoksiks: kas prillid ninal on kaitseks maapealsete päikesekiirte või hoopis pariislaslikult halvakspanevate pilkude eest?
République’i peatus. Enamiku bürooinimesi on raudkoll töö lähedusse aidanud. Tuttavaid nägusid, kes minuga juba üle pooltunnikese kestnud reisi jätkaks, enam ei ole. Inimmass vahetub nüüd igas peatuses kärmelt. Vagunid jäävad veidi tühjemaks, kuid järsku löövad uksed lahti Nationis: tädid värvilistes turbanites, noored ja vanad Aafrika rahvamustreis. Sekka dressipükse, nokkmütse ja pisikesi meestemärsse. Igal endast lugupidaval Nationi-mehel on meestemärss! Ja naisterahvastel on õlal või ka titevankri mõlema käepideme küljes rippumas luksusbrändi käekotid: Louis Vuitton, Gucci, Armani. Enamasti võltsingud.
Buzenval! Ja ongi minu peatus. Aeg jätta inimvaatlus ja rutata tööle. Millised stiililised eripärad ootavad liini lõpus, räägin mõni teine kord. Nimelt nädal pärast praktikat kolisin mitmeks kuuks elama just sinna – Mairie de Montreuil’sse. Ja sealtpoolt hommikumarsruuti alustades ei näe ülikonnas mehi just väga tihti.