Anu Saagim: üksteist kilo ja kolmsada grammi
26. aprill 2014, 10:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Jeerum, oled sina alles priimas vormis,» ei suutnud ma varjata imestust, trehvates lihavõttepühade ajal laevas üht kooliaegset sõpra. «Oled sina alles põrsas,» olin pisut svipsis peaga kraaksatanud umbes aasta tagasi samale mehele. «Mis sinuga juhtunud on, kas tervisega kõik ikka tipp-topp?» uurisin seekord ettevaatlikult.
Imelise muutuse läbi teinud mehepoeg pajataski siis oma loo. «Tõepoolest, aasta tagasi kaalusin sada kaheksa kilo ja kopikad, mis on minu kõigi aegade rekord. Arvestades minu pikkust, oli tegu vaat et infarktieelse seisundiga. Pool suve veetsime perega Hispaanias ja mina higistasin seal nagu paks siga. Rannal frisbeed mängides pidin otsad andma ja juba enne keskpäeva oli tuju kehv. Ah et miks? Ilusatest inimestest ümbritsetuna sulas mu enesetunne nagu jäätis kuumal liival. Ja siis veel armsate sõprade ja kaasa kahemõttelised kommentaarid – küll ausad, aga üsna karmid.»
«Lõpuks hakkasin ennast täiega põlgama ja ühel hommikul otsustasin, et elu rammusa kotletina peab nüüd lõppema. Kas kohe või mitte kunagi! Pärast puhkuselt naasmist tegin radikaalse elumuutuse, just sellise, millest hommikust õhtuni vadratakse naistefoorumites. Võtsin endal topeltturjast kinni ja sain sel moel juba loetud kuudega kaalust alla üksteist kilo ja kolmsada grammi. Nüüd pole ma enam ülekaaluline, lihtsalt pisut toekam. Kui täpsemalt öelda, siis kehamassiindeksi järgi arvutades on mul ülekaalu kilo ja loetud grammid – umbes kahe õlletoobi jagu üleliigset rasva.»
«Aga just need õlled ja pitsad on minevik, nagu ka küpsised ja lihapirukad. Pole ammu isegi suhkrut kohvitassi kühveldanud, kommide krõbistamisest rääkimata. Nüüd teen nii kõvasti trenni, et vahel lendab koos mõne kiloga ka katus minema. Aga kui küsimus on püstitatud eesmärgis, pole minu jaoks vahet, mis hinnaga see saavutatakse.»
Ei suutnud mina seda peenikese kuke kiremist kauem kuulata ja palusin, et mees paljastaks nüüd kõige olulisema. Mis nipiga ta selle oma peaaegu ideaalse kaalu tegelikult saavutas? Jooga, meditatsioon, nõelravi…?
«Ah, unusta ära see hookuspookus! Minu kaalulangetus põhineb lollilegi lihtsal valemil: kui sööd ja jood rohkem, kui kulutad, muutud paksuks. Kui kulutad rohkem, kui suhu pistad, salened. Nii et ostsin jalgratta ja rulluisud ning tegin vähemalt neli korda nädalas nendega korralikud tiirud. Talvel käisin ka jõusaalis ja ujumas. Samal ajal hakkasin sööma mune, rukkileiba ja rohelist. Ja nagu imeväel tõusis enesehinnang ning kihk ka väljanägemise eest rohkem hoolitseda. Riidekapi sügavustest sai üles otsitud vanad lemmikteksad ja T-särgid, mida üksteise järel selga passitasin nagu mingi teismeeas plika. Ostsin kaalugi ja jälgin sellel jooksvaid numbreid hüsteeriliselt kilgates nagu supermodell.»
«Aga usu või mitte, kõik see on seda vaeva väärt! Ma ei pea enam kingapaelade sidumiseks toolile istuma. Ja pingile potsatades ei teki vastikult piinlikku tunnet, kui kõht mäesuurusena vaat et lõuani ulatub. Ma ei pea mängima edukat ärimeest, et pisutki vastassoos huvi äratada. Ja mis parim, seksiminegi sujub ilma totakate viperusteta. Julgen olla taas naisega sama teki all, higistamata nagu siga. Paar komplimentigi on õrnema soo poolt tilkunud, minu tagumik olla vägagi prinkis ja seksikas.»
Vägev, mõtlesin kadedalt. Kui naine hakkab kaalu langetama, siis on abiks kümned eneseabiõpikud, hunnik naisteajakirju ja imedieedid. Kui mees otsustab kaalu langetada, on relvaks lihtne matemaatika.