Lugejad kirjutavad: pisipõnn võib plehku panna vaid mõne sekundiga

Linda Pärn
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Üleskutse peale kirjutada sellest, kuidas väikelaps on vanematel silmist kadunud, saabus mitu vahvat ja õpetlikku lugu vanematelt, kes tõdevad, et laps võib kaduma minna ülikiiresti.

Mudilane teepervel

Mõni aasta tagasi avastasin isegi ühe väikelapse kõndimas Tallinn-Tartu maantee servas. Tuli suhteliselt ootamatult teepiirde tagant nähtavale. Õnneks päris ette ei tulnud. Sain seepeale auto keset teed pargitud ja läksin ise lapse juurde. Vanust oli tal kusagil 1,5 aastat, suhelda veel ei osanud.

Töökaaslane ajas auto tee keskelt ära ja mina marssisin laps süles maja poole. Poole tee peal hakkas õuest koer haukuma ja siis tuldi ka vastu. Ei osatud ka arvata, kuidas laps aiast välja sai, aga nii see juhtus. Pikalt ei vestelnud ja tulin tulema.

Ma ei arva, et vanemad oleksid hoolimatud, lihtsalt vahel on selliseid juhuseid ja hea, kui siis kõik hästi läheb.

Laps tuli õue järele

Minu olukord oli natuke teistmoodi. Läksin poodi, palusin õel korraks pooleteiseaastasel lapsel silma peal hoida. Tänaval kuulsin, kuidas laps hüüab: «Emme!» Ta oli rõduukse lahti kangutanud ja sokkidega mulle järele hakanud jooksma. Tormasin koju tagasi, need olid mu elu pikimad pool minutit. Õde oli veendunud, et ta ei saa veel ust lahti ja oli teises toas.

Teisel korral tulime koos poest. Laps oli unine, puhkasime korraks pingi peal. Ta oli alla kahe aasta vana. Järsku, ettearvamatult, hakkas ta naerma ja jooksis magistraalile, sain kapuutsist kinni.

Seega, isegi kui anda iseendast parim, võib juhtuda mõnekümne sekundiga olukord, mil laps tekitab ohtliku olukorra. Liiga ettevaatlik ei saa kunagi olla, kuid kui sellised olukorrad tekivad, ei tähenda see automaatselt, et ema on hoolimatu.

Kaks seiklejat

Minu vanaema valvas mu 3-aastast. Nad olid koos õues Vabaduse puiestee hoovis ja läksid koos tuppa ka. Toas selgus, et poiss oli jätnud kindad trepi peale ja vanaema saatis lapse kinnaste järele. Õue aga oli just ilmunud naabrite 6-aastane, kes ärgitas minu 3-aastast koos tuurile minema, sihiks Hiiu kaubamaja, ja nii nad kahekesi läksidki. Kui vanaema oma haigete jalgadega alla jõudis, õue läbi otsis ja naabrinaise jutule sai, olid poisid juba kaugel.

Naabrinaine helistas miilitsasse ja poisse otsiti ikka hoolega. Nad olid kadunud umbes kaks tundi, siis ilmusid ise välja. Mina kuulsin loost alles õhtul, kui töölt koju jõudsin, vanaema neelas rahusteid. Praegugi hakkab sees keerama, kui selle retke peale mõtlen, ehkki sellest on nüüd üle 30 aasta möödas. Kaks korda ületasid nad raudteed ja mitu korda tänavaid... Lihtsalt läks õnneks seekord.

Võidujooks rannas

Minul läks laps ükskord mererannas kaduma. Ta võis olla umbes 2, pisut rohkem. Mängis mu kõrval liivaga ja järsku oli kadunud. Täiesti paanikas hüppasin püsti ja hüüdsin, aga ei olnud kusagil. Siis nägin üsna kaugel, kuidas ta kiirel sammul meist eemale läks - ju oli suunataju kaotanud. Ise üürgas nutta ja ei kuulnud seetõttu mu hüüdmist.

Jooksin ja jooksin, aga ta liikus väga kiiresti eemale. Ja inimesed nägid, et laps läheb nuttes ja ema jookseb karjudes järel, aga keegi ei peatanud teda, vaid lihtsalt vahiti - ise küll reageeriks, kui rannas 2aastane nuttes jookseb... Õudne juhus.

Paraku on selliseid hetki, kui laps võiks ära kaduda, absoluutselt kõikide inimeste elus. Sellist 100 protsenti lapse järele vaatamist ei ole võimalik teha, et tal ei oleks võimalik minema lipsata või kuhugi kukkuda.

Teine laps mul kukkus näiteks tiiki. Riisusin tiigi kõrval ja laps mängis. Hakkasin üht juurt maast tõmbama ja kui pea tõstsin, oli laps tiiki kukkunud - muidugi tõmbasin ta kohe välja, tiik ei olnud ka sügav, aga ehmatus oli suur. Ja just see tunne, et nii vähe on vaja, et midagi juhtuks… Et iial ei saaks kedagi süüdistada, sest tõesti ei ole elu, kus kõik hetked on kaetud valvamisega.

Kadunud rahvamassis

Tartus lastejooksul ootasin oma last finišisse ja sinna teine ka jõudis, aga finišikoridoris oli nii palju rahvast, et minu omal õnnestus massi sisse ära kaduda. Otsisin ja otsisin, juba lasin ka kommentaatoril lapse nime hõigata. Hiljem leidsin ta batuudilt muretult hüppamas. Südame alt tõmbas küll korraks korralikult jahedaks.

Lapsed ei ole mudilase valvajad

Laps oli 2-3-aastane, kui olin maal vanaema juures. Tegin köögis õhtusööki ja palusin kahel koolis käival täditütrel oma poega valvata, kes mängis rahumeeli hoovil liivahunnikus. Aeg-ajalt vaatasin ka ise välja. Ühel hetkel ei näinud teda enam. Küsisin tüdrukute käest, kes vastasid, et just oli siin.

Jooksin ühe hoovivärava juurde, siis teisele poole hoovi teeotsale. Hõikusin, aga poissi ei olnud silmapiirilgi näha. Hirm puges hinge, varsti pidi hakkama hämarduma. Jooksin ka lauda otsa juurde ja siis nägin kaugel karjakoplis võsa ääres heledat pead vilksatamas. Andsin jalgadele tuld, seal võsa sees olid ka vanad linaleotusaugud. Sain aru, et noored lapsed ei ole õiged väikelapse valvajad.

Teine hirmutav juhus - läksin kodulähedasse poodi (50 m) ja seesama laps (tollal 3-4-aastane) jäi koju mängima. Kui poest naasin, nägin poega köögiaknast välja vaatamas, aknad olid kinni. Siis nägin teda aknalaual turnimas ja aken avanes. Ta oli roninud köögilauale ning avanud ülemise akna käepideme. Elasime 5. korrusel.

Hõikasin, et ta läheks kohe aknalt ära ja lükkaks akna kinni ja siis tegin ilmselt elu kiireima spurdi viiendale korrusele.

Need olid õnneliku lõpuga õppetunnid. Peab arvestama, et lapsed võivad olla taibukamad ja osavamad kui me arvata oskame. Tuleb mõelda ohusituatsioonid sügavalt läbi, sest tagantjärgi tarkus võib tulla vahel liiga hilja. Laste puhul ei saa kunagi olla liiga ettevaatlik.

Imeline pääsemine kurja koera käest

Neid lugusid võibki rääkima jääda. Lapsed on lapsed ja kogu aeg ei saa neil käest kinni hoida. Ise lapsena mäletan, et lasteaiast äraminek oli vahepeal rühmas meelistegevus. Kes kaugemale jõudis, oli tehtum tegelinski. Mis selles nii huvitavat oli või mis meid selles paelus, ei oska tagantjärele öelda. Lõpuks tehti rihmaga kõigile selgeks, et see ei ole hea mõte - ajad olid teised. Enda lapsed ja lapselapsed on samuti üllatanud.

Kõige hullemini oleks võinud lõppeda umbes 4aastase lapselapse üle aia ronimine. Kevadine aeg ja pea kogu pere oli aias. Kes nokitses peenardega, kes lõikas hekki. Kuidas laps mõne hetkega üle umbes kahemeetrise võrkaia sai, see on senini müstika. Aga õnnetuseks oli seal meie aia vastas naabrimehe jahikoera aed - uhke laikaga. Muidu sõbralik loom, aga territooriumit kaitses ja ühtki võõrast ei sallinud. Nii mõnegi püksipaari ja kintsu oli ta lõhki kiskunud, enne kui talle enda aed tehti. Ei taha mõeldagi, mida ta veel oma aias lapsega oleks teinud…

Igatahes tegin lapsele kiigel hoogu, minia hüüdis, et tule võta kindad. Astusin kümmekond sammu ukseni, võtsin minia käest lapsele kindad ja siis kostus naabrimehe kisa. Laps oli roninud üle aia ja naabrimees seisis koera aias, lapselaps pea kohal.

Kuidas naabrimees koera aeda jõudis, seda ta igatahes ei mäleta. Oli näinud, et laps ukerdab võrkaiast alla ja siis oli ta juba koera aias olnud. Laps jäi terveks ja aiale ehitasime kõrgenduse juurde - poolviltu meie aeda. Kiikumise ja naabrimehe kisa vahele jäi vast kümmekond sekundit. 4aastane ei ole enam nii totu, et oleks tahtnud kutsule pai tegema minna. Aga mis pähe tuli või miks oli vaja ronima hakata, seda sel hetkel küsida ei osanud.

Hirm raudteejaamas

Aasta oli 1993, laps oli 2,5aastane. Läksime Tartu-Tallinna rongi peale. Tegu oli veel vana Tartu vaksalihoonega, üks sissepääs ees tänavaliikluse poole, teine perroonidele vastas, lisaks vasakul pakiautomaadid. Panin lapse kohvri juurde istuma, ise hakkasin ostma lehte. Paremal nurgas oli ajalehekiosk, nii paar sammu eemal.

Pöörasin pilgu, ostsin lehe, vaatasin - last pole. Jooksin välja, nii perroonide poole kui ka tagasi tänavale ja pakihoiu poole. Küsin inimestelt, keegi midagi ei tea. Paanika! Ma ei mäleta, kui kaua ma otsisin, ilmselt mitte kaua, aga avastasin veel ühe ukse, mis viis tolleaegsesse nn Liipri kõrtsi (jaamarestorani). Seal ta oligi, istus baaripuki peal, oli kelnerilt Fantat küsinud. Igal juhul juttu nad ajasid, rohkem rahvast seal ei olnudki... Lapsed on kiired, tõesti. Need olid siiani minu elu hirmsaimaid minutid.

Kadunud ema teadmata

Olin oma 5-aastase tütrega esimest korda Saksamaal kaubanduskeskuses ja seal aatriumis oli uhke purskkaev ja vist ka kalad, mis teda väga paelusid. Olime juba mõnda aega neid vaadanud, aga ta tahtis ikka veel vaadata. Ütlesin, et eks sa vaata siis ja et ma lähen korraks sinna poodi (pood oli kohe kõrval ja väga lähedal). Olin ära maksimaalselt 5 minutit ja tagasi jõudes oli laps muidugi kadunud. Umbes viis minutit paanikat hiljem kuulen üle kaubanduskeskuse: «Kleine Ellie suht seine Mutter» («Väike Ellie otsib oma ema» – toim.) Ta oli suutnud end infoletis arusaadavaks teha ja ma sain oma lapse kätte. Õppetunni kah.

Iseseisev mudilane

Minu laps on väga kiirete jalgadega ja no kohe nii hirmsasti tahab olla iseseisev. Kahjuks tähendab see seda, et ta tahab pidevalt minna ula peale.

Olime suures toidupoes - mina, mees, laps, vanaema ja vanaisa. Ega ma tal tõesti enam nagu vari kannul ei käi, siis ta oli 2,5aastane. Lasin tal pendeldada igaühe juurde, me kõik olime teineteisele nähtavad. Ja üks hetk ma enam last ei silmanud. Läksime mehega eraldi vahekäike kammima ja minul oli kohe nii külm hirm. Õues oli ju liiklus. Ja nii me umbes 10 minutit otsisime, mees jõudis juba poest välja otsima minna, kui märkasin oma isa. Laps oli ise oma vanaisa juurde läinud. Helistasin siis ka mehele, et võib poodi tagasi tulla.

Muidu on mul tõesti nagu kullipilk. Üritan talle veidi ka siis seda iseseisvat aega anda. Näiteks kui läheme õue, siis panen lapse riidesse ning luban tal kolmandalt korruselt juba ise alla minema hakata. Seni panen ise end riidesse ja haaran veel vajalikud asjad kaasa ning laps ootab mind kenasti all, et teeksin ukse lahti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles