Abielusisest vägistamist peetakse sageli väljamõeldiseks. Nii mõnigi võib arvata, et vägistaja ei saa olla inimene, kellega on kord vabatahtlikult vahekorras oldud. Tegelikult on see arusaam tõest väga kaugel.
Viis müüti abielusisese vägistamise kohta
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
10. aprill 2014, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on abielusisene vägistamine?
Abielusiseseks vägistamiseks peetakse lähisuhtevägivalda, kui abikaasa või partner sunnib teist vahekorrale ilma nõusolekuta. Selle alla kuulub igasugune seksuaalakt, mis toimub survestamise, ähvardamise või sunni tõttu. Abielusisene vägistamine võib juhtuda nii meeste kui naistega, olenemata vanusest, rahvusest või seksuaalsetest eelistustest, kirjutab Rape Prevention Education.
Enamasti on see osa vägivaldsest suhtest, kuid seda võib ette tulla ka ühekordse intsidendina suhtes, mis muul juhul on võrdne ja aupaklik. See võib juhtuda nii mehe ja naise kui ka samasooliste partneritega.
Kuidas on see võimalik, et vägistajaks on suhtepartner?
Mõnikord on inimestel raske aru saada, kuidas saab nimetada vägistamiseks seksi inimesega, kellega ollakse intiimses suhtes või kellega on varem suhe olnud. Ka ohvritel endil võib tekkida segadus, kas nad saavad öelda, et tegu oli vägistamisega, kui vägivallatseja oli inimene, keda nad peavad endale kalliks. Partneri vägistajaks nimetamine tundub kummaline. Siin tuleb aga vahet teha, et igasugune pealesunnitud vahekord on vägistamine olenemata suhte nimetusest.
Mõju ohvrile
Leppimine faktiga, et vägistajaks on partner, võib olla erakordselt raske. Tundub ju võimatu, et nii rängalt võib haiget teha inimene, keda armastad ja usaldad ning kes peaks sind kaitsma ja sinu eest hoolitsema. Lähisuhtevägivalla ja abielusisese vägistamise ohvrid tunnevad sageli, et nad on juhtunus ise süüdi. Nad võivad tunda häbi ja vastutust juhtunu ees, mis sunnib neid vägistamist maha vaikima. See põhjustab omakorda depressiooni, viha, segadust ja enesekindluse langust. Sagedasti kaugeneb ohver seejärel oma partnerist vaimselt ja muutub tuimaks. Tal võib tekkida ka vaenulik suhtumine partneri soo ja rahvuse vastu ning halb kogemus takistab usalduse tekkimist hilisemates suhetes.
Müüdid abielusisese vägistamise kohta
«See pole vägistamine, kui partner sunnib sind seksima.»
Iga nõusolekuta seks on vägistamine. Pole vahet, kas tegu on abielu või kooseluga, mitte kellelgi pole õigus sulle öelda, mida sa oma kehaga tegema pead.
«Abikaasad/partnerid ei saa olla päris vägistajad.»
Statistika näitab, et suurem osa vägistajatest on abielus või muul moel stabiilses suhtes.
«See pole vägistamine, kui ohver on segaduses ja ei saa täpselt aru, mis juhtus, või kui ta ei kutsunud abi.»
Sel võib olla väga palju põhjuseid, miks ohver jätab juhtunu enda teada või miks ta ei taha seda vägistamiseks nimetada. Eelkõige võib tal olla keeruline mõista, et vägistajaks on inimene, keda ta armastab ja on alati usaldanud. Pole vahet, kuidas ta ise seda nimetab – nõusolekuta seks on alati vägistamine.
«Tegu ei saa olla vägistamisega, kui ohver ei jäta oma partnerit maha – kui see oleks ikka nii hull olnud, oleks ta ju lahkunud.»
Taas võib olla väga palju põhjuseid, miks ohver otsustab oma partneri juurde jääda. See aga ei tähenda, et juhtunud poleks olnud tõsine väärtegu.
«See on vägistamine ainult siis, kui see on väga vägivaldne.»
Üldiselt ei olegi vägistamine igas kontekstis alati väga vägivaldne. Eriti suhtes, kus ohver teab, et allumatuse korral võivad järgneda muud tagajärjed, mida vägivallatseja ähvardades on lubanud.
Kui oled ise sellised olukorras ja vajad abi, vaata SIIA. Abi saab ka helistades ohvriabi telefonile 6585087 (üle Eesti).