Elanikkonna taastootmiseks on vaja 2,1 last naise kohta, meil on see näitaja aga kõigest 1,6. Pole mõeldav, et kõik Eesti naised hakkaksid sünnitama neli-viis last, aga üks-kaks on kindlasti vähe, leidsid konverentsil osalejad üksmeelselt.
Lapsed sünnivad turvatundest
5. aprill 2014, 09:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandus- ja taristuminister Urve Palo tõdes, et lapsed jäävad sündimata, kuna Eestis on pereeluga rahul vaid 29 protsenti inimestest, mis on halvim näitaja Euroopas. Näiteks Taanis on oma pereeluga väga rahul 75 protsenti peredest. Rahulolu pereeluga on sündimuse tähtsaim mõjutaja, kinnitas Palo.
Minister kummutas arvamuse, et sündimust ei saa mõjutada: «Mina olen kategooriliselt teisel arvamusel. Mida suurem on naiste tööhõive, seda rohkem lapsi sünnib – kõlab uskumatult, kuid uuringud seda näitavad. Meil on üle 60 protsendi ülikoolilõpetajatest naised. Kuid see ei ole põhjus, mis lapsi ei sünni, nagu sageli ekslikult arvatakse. Ka Põhjamaades on see nii, kuid seal on keskmine laste arv naise kohta kõrgem. Põhjus on rahulolu pereeluga. Kui me oleme võrdsed partnerid kodus, jääb naistel võimalus eneseteostuseks ja siis sünnib rohkem lapsi.»
Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse, kes kasvatab lisaks oma neljale lapsele ka kaht kasulast, märkis, et naise roll emana on meie ühiskonnas alahinnatud. «Naisele on tähtis turvatunne – ta tahab olla kindel, et ta ei jää laste kasvatamisel üksi. Kindlustunde naisele loob ikkagi mees. Vaba kooselu, vaba suhe ja poolikud pered sellele küll kaasa ei aita. Kahe vanemaga perekonnad on alati tugevamad.»
Teisalt peaks ühiskond Kruuse sõnul rohkem väärtustama isa rolli perekonnas ja võimaldama tal rohkem lastega kodus olla. Selleks tuleks leida võimalusi, kuidas lapsevanemate ja tööandjate huvid kokku viia. Näiteks võiksid ema või isa olla pool päeva kodus ja pool päeva tööl. Nii võiks ühe töökoha katta kaks inimest. Kruuse tõi näite oma praktikast. Kord tööandjana valis ta endale tööle naise, kellest teadis, et ta läheb peagi emapuhkusele. «Aga ta oli parim, ja see ootamine tasus kuhjaga ära.»
Võrdsuse kohta kodukoormuse jagamisel ütles Kruuse, et täielikku võrdsust pole kunagi võimalik saavutada, aga igaüks peaks kodus tegema seda, mida ta kõige paremini oskab, ja siis loksuvad asjad paika.
Naistearst Ferenc Szirko hindas praeguse olukorra üsna lootusetuks, sest sündimus väheneb ja sünnitajate vanus kasvab. Kui 1990. aastatel jäi esmasünnitaja vanus 22 ja sünnitajate keskmine vanus 25 eluaasta juurde, siis praegu on esmasünnitaja keskmine vanus tõusnud juba üle 25 ja sünnitajate keskmine vanus ligineb 30 aastale. Isade vanus lapse sündimisel on aga veelgi kõrgem.
Tema sõnul on selle põhjuseks arusaadavalt soov kasvatada lapsed üles majanduslikult turvalisemas keskkonnas, kui vanemail on juba olemas piisav töökogemus, oma kodu ja kapital laste kasvatamiseks. «Ei saa väita, et vastutustundlikkus oleks halb, kuid tervislikkuse seisukohast omab vanus kahtlemata tähtsat rolli – 30ndates eluaastates esimese lapse sünnitamine võib tähendada suuremaid terviseriske nii emale kui lapsele, ühtlasi jääb siis vähem aega, et tuua ilmale veel teine või kolmaski laps,» ütles ta.
Samas märkis tuntud viljatusraviarst, et ka pärast 40. eluaastat võib edukalt emaks saada. Paljud kasutavad lapse sünni edasi lükkamiseks tänapäeval juba munasarjakoe või meeste sugurakkude külmutamist nooremas eas või koguni viljastatud munarakkude säilitamist. Hea näitajana märkis ta, et tervete laste sünni osas on Eesti seis Euroopas praegu üsna hea.
Riigikogu liikme Urmas Reinsalu sõnul tulevad lapsed armastusest, aga otsus emaks saada põhineb naise kindlustundel, mida leiab kõige rohkem abielust ja natuke vähem püsivast suhtest. «Seetõttu olen mina seadusliku abielu poolt,» märkis ta ja lisas, et seadusandja peaks kaitsma nõrgemaid ehk lõhkiläinud peredes kasvavaid lapsi.
Eesti naiste ja meeste rahulolu oma peresuhtega pole Reinsalu hinnangul võimalik saavutada käskude-keeldudega. Perekonna tugevdamiseks oleks vaja koolides rakendada väärtuskasvatuse programme ja anda paarisuhte koolitust kaitseväes teenivatele noormeestele. «Perekond peab olema au sees ja väärtustatud. Ühiskond peab toetama eriti neid peresid, kus kasvab vähemalt kaks last,» lausus ta. Ja ema ei tohiks karistada selle eest, et ta lapsega koju jääb või ei saa tööelus enam endise aktiivsusega osaleda.
Riigikogu liikme Indrek Saare sõnul ei tähenda vormistatud abielu iseenesest harmoonilist suhet: «Pole tähtis, kas ja millal toimiv kooselu abieluks saab. Põhjusi, miks seda edasi lükatakse, võib palju olla.» Sündimuse suurendamiseks tuleks aga rohkem rakendada paindlikku tööaega ja võimaldada vajadusel last tööle kaasa võtta. Mõelda tuleks sellelegi, kuidas täita tühimikku lapse 1,5 ja 3 aasta vanuseks saamise vahel. Kui siis tööle minna, tuleb praegu suur osa teenitust lapsehoidu panna.
Parasjagu oma viiendat last ootava riigikogu liikme Mailis Repsi sõnul meil koolides paarisuhte teemaga küll tegeletakse, kuid erineval tasemel ja palju sõltub õpetajast. «Vahel piirdub see kahjuks vaid sellega, et räägitakse kondoomi kasutamisest,» märkis ta. Olulise puudusena märkis Reps, et noored lükkavad esimese lapse saamist muudkui edasi, sest ikka pole veel see õige aeg, aga hiljem võib kooselu puruneda või tervis halveneda, nii et lapsed jäävadki sündimata.
Erinevates uuringutes on noored naised vastanud, et tahaks küll last, kuid pole leidnud õiget partnerit, ja seegi on probleem. Kuna kõigis peredes nagunii palju lapsi ei sünni, peaks ühiskond toetama kolme-nelja lapse sündi neis peredes, kus järeltulijad oodatud on, leidis Reps. Ta soovis ka, et nii tööandjad kui abikaasad aktsepteeriks, et teatud perioodil, kui lapsed on väikesed, oleks naine rohkem ema kui keegi muu.
Kommentaarid
Anna-Liisa (25)
vabaabielus
Leian, et aega on veel last saada. Kindlasti soovin enne 30-aastaseks saamist esimest last, isegi kahe aasta pärast võiks see juba kõne alla tulla. Praegu keskendun tööle ja kooli lõpetamisele. Loodan, et olen selleks ajaks finantsiliselt rohkem kindlustatud. Kooli ja tööga kaasnev närvipinge ei võimaldakski praegu lapse saamisele mõelda. Minu klassiõdedest on abielus kaks, lapse on saanud kolm ja ühel on juba kaks last.
Esta (27)
vallaline
Laps ei olnud plaanitud, kuid on siiski oodatud. Tänaseks on rasedus kestnud üle 21 nädala. Aprillist jään koduseks, kuna tööandja ei ole nõus mulle kergemat töökoormust andma. Mehehakatis, kes enne oli hooliv, on järsku muutunud tõeliseks tölluks. Ta ei ole seniajani suutnud välja mõelda, kas ta tahab last. Lubab meid toetada, kuid mida ta täpsemalt sellega mõtleb, on selgusetu. Nüüd pean otsustama, mis edasi saab. Minu arvutuste kohaselt hakkan vanemahüvitist saama umbes 500 euro kanti, kuid sellest ei piisa. Lapsele ei ole veel mitte üht asja.
Annely (40)
vabaabielus, 2 last
Mul oleks võinud rohkem lapsi olla, ainult mitte selles elus ja selle mehega. Teiseks on laste kasvatamine ropult kallis. Kui tahad, et su lapsed ei käiks teistest halvemini riides ja neil oleks kõik mis sõpradelgi, tuleb kogu aeg rahakotiraudu paotada. Eraldi teema on huviringid, kuhu kolme-nelja last küll panna ei jaksaks. Sellele vaatamata, et mul on kindel töö ja laste isa mingil määral toetab. Kahjuks ei saa tema peale kuigi kindel olla, nagu vist enamiku Eesti meeste peale.
Marju (47)
abielus, täiskasvanud laps
Minu lugu on igav. Ei ole mingeid drastilisi põhjuseid, miks ma rohkem pole sünnitanud. Lapsed tulevad sinna, kuhu nad tulema peavad. Keegi ei küsi ju minult, miks mul ainult üks nina on. Lihtsalt on nii.