Kohates võõrast inimest, otsustame esmapilgul tema välimuse ja kehakeele põhjal, kellega võib tegu olla. Hiljem lisab teavet see, kuidas ta räägib ja käitub. Seda teades valivad inimesed töövestlusele, eksamile või kohtamisele minnes hoolega sobivaid rõivaid, sätivad juuksed soengusse ja lõhnastavad ennast. Pilku peeglisse heitmata naljalt välja ei minda.
Psühhoterapeut ja paarisuhte rahulolu edendamise programmi (PREP) koolitaja Andres Sild ütleb, et loomulikult on partnerivalikul üks tähtsaid faktoreid välimus. Samas on välimus meeste ja naiste valikute puhul tema sõnul erineva tähtsusega.
«Vahel kehtivad stereotüübid «ilus naine – rikas mees», vahel hoopis empaatia, turvalisus, suhtlemisoskused. Ka tunnused, mida oluliseks peetakse, on soorollides erinevad. Kehtivad teatud üldised iluideaalid, ajastule omased trendid ja konkreetse inimese maitse-eelistused,» selgitab ta.
«Geneetika vastu me ei saa – sünnimomendiks on paika pandud väga suur osa meie välimusest. Tuleb rahu teha sellega, mida me muuta ei saa. Inimese veetlus ja külgetõmme on aga sageli seotud hoopis näo miimika elavuse, emotsionaalse seisundi või näiteks lõhna ehk feromoonidega,» lisab psühhoterapeut.
Tema sõnul ei ole välimusel kahe inimese suhtele mingit mõju, tähtis on see vaid algul ehk partneri valikul. Kui oleme valinud endale sobiva partneri, siis muutuvad oluliseks muud faktorid: suhtlemisoskus, koostöö, ühised huvid, teistega arvestamine, oskus ja võime andestada, eneseanalüüsivõime ja muu.
Sild on oma töös näinud olukordi, kus aastaid koos elanud paaridel tekivad probleemid ja muu hulgas heidetakse teineteisele ette välimuse muutust või seksuaalse külgetõmbe kadumist. Tavaliselt on sellised probleemid siiski osa suhte halvenemisest, koostöö ja inimliku läheduse puudumisest.
«Meie läänelikus fotošopitud modellipiltide ühiskonnas on välimusekultus muutunud haiguseks. Selle haiguse sümptomiteks on liigne tähelepanu ja mõttetegevus seoses välimusega, kusjuures inimsuhted jäävad tagaplaanile. Igapäevases käitumises domineerivad salenemisega ja välimuse parandamisega seotud tegevused: ilusalongid, spordisaalid, iluoperatsioonid ja dieedid,» räägib Sild.
Kogu selle iluralli kõrval on elu tõelised väärtused jäänud tagaplaanile, puudub lähedus, pühendumine ühistele eesmärkidele, nagu pere ja lapsed. Tagajärjeks on pahatihti mõttetuse tunne, pidev rahulolematus, konfliktid, masendus- ja üksindustunne. «Raske on leppida oma reaalse elu ja reaalsete puudustega, kui ajakirjast, Facebookist ja filmidest vaatavad vastu «ideaalse» välimusega, alati esimesed, probleemideta, võitja tüüpi inimesed,» nendib psühhoterapeut.
Vanemaealiste uuringu SHARE Eesti projektijuht Tiina Tambaum ütleb, et vananedes inimese välimus muutub ning iseäranis mõjutab see elu nendes ühiskondades, kus elukogemus ei ole väärtus ja vanemad inimesed ei ole hinnatud. Nii on see kogu lääne kultuuris, sealhulgas meil.
«Põhjus on selles, et välimus on esimene asi, mida inimene teise juures märkab. Kui te näiteks vaatate kaugemal olevat gruppi inimesi, nii et nägude detaile pole võimalik eristada, siis tajute ikkagi küllalt täpselt, mis vanuses inimestega on tegu.»
Sellist psühholoogilist omadust peetakse Tambaumi sõnul üheks vanusepõhise diskrimineerimise käivitajaks: «Kui vanemate inimeste suhtes on ühiskonnas negatiivsed eelarvamused, siis saab tundmatu inimene sildi külge esimesena just välimuse alusel, ilma et ta midagi teeks või räägiks. Lähedaste inimeste olemust me teame ja seal ei mängi väljanägemine sellist rolli.»
Põlvkondadevahelises suhtluses mõjub välimus Tambaumi sõnul ka siis, kui ühiskonnas puudub negatiivne suhtumine vanematesse inimestesse.
«Üks vanusepõhise eristamise käivitavaid tegureid pidavat olema alateadlik surmahirm. Võõras vana inimene, kelle kohta me teeme järeldusi ainult välimuse alusel, tuletab meile alateadlikult meelde meie surelikkust. Käima lähevad kaitsemehhanismid, mille tavaline väljendus on eemale hoidmine,» selgitab ta.
«Lahendus on olla tegus ja näidata oma olemust muul viisil kui lihtsalt vaikiv väljanägemine. Kui küsida, kuidas inimene ise oma välimuse muutumisse suhtuma peaks, siis vastus on loogiline – pole mõtet olla masendunud asjade ja olukordade üle, mida muuta ei saa,» jagas eakate probleeme uurinud Tambaum soovitusi.