Lugeja kirjutab: mis ajast käiakse trennis selleks, et sealt meest leida?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Meile saatis kirja lugeja, kes jagab oma kogemusi Prantsusmaal trennis käimisega.

Kolisin hiljuti seoses tööga Prantsusmaale elama. Kuna töö kõrvalt on üsnagi palju vaba aega, mõtlesin, et oleks vahva lõpuks uusaastalubadus täide viia ning trenni minna. Valisin kodule lähedal mõnusa hubase spordiklubi. Koht oli kena, privaatsed pesuruumid, kenasti korras jne. Trennid toimusid iga päev kell 18 ja 19. Esmaspäev, kolmapäev, reede oli meesoost treener, teisipäeval ja neljapäeval naissoost treener.

Trennides olid pidevalt samad prouad. Kui saabusin esimest korda ning treener nägi uut nägu, hakkas kohe uurima, sest sai  aktsendist aru, et ma pole kohalik. Kuna olen 20. eluaastate keskpaigas, kena välimusega, heledapäine eestlanna, hakkas meestreener kohe mulle rohkem tähelepanu pöörama. Pärast esimese trenni lõppu küsisid prouad minult, et kuidas mulle meie kompu treener meeldib. Vastasin, et tulin siia trenni tegema, mitte treenereid sebima. See oli minu esimene ja viimane vestlust nende prouadega.

Kõnealused prouad tulid iga kord, kui trenni andis meestreener, kohale sõna otseses mõttes võimalikult paljastavates klubiriietes, ohtralt meiki näos, kohutav lõhnapilv ümber, tohutlut uhked soengud. Samuti oli iga kord kuulda lauseid stiilis «Treener, palun tulge aidake, jalal on valus! Palun tulge silitage», «Tulge vaadake mu selga», «Tulge aidake mind» jne. Omaette vaatepilt oli ka see, kuidas naised parimate kohtade nimel rabelesid. Meestreenerile üritati minna ikka võimalikult lähedale. Treeneri näost oli aru saanud, kui väga tal endalgi on need 30-40-aastased prouad oma tibilikusega üle visanud. Naistreeneri trennides käitusid prouad aga täiesti teistmoodi, ilma meigita, trenniriietes, koledad ja vanad.

Kui rääkisin enda murest paarile prantslasest sõbrannale, vaatasid nad mind üllatava pilguga, et kes siis tänapäeval trennis trenni pärast käib. Ikka seepärast minnakse, et meest sebida. Samuti käib riietusruumis alati elav arutelu teemal, kas panna selga roosa või roheline särk, kumb küll rohkem silma jääks.

Olen peale selle spordiklubi ka kolme teist spordiklubi külastanud ja kõigis neis olen sama olukorda näinud. Kas ka Eestis on tõepoolest jõutud sinnamaani, et trennis ei käida enam trenni tegemas, vaid hoopist meest otsimas? Mis ajast on moodi tulnud see, et trennis käiakse meigi, lahtiste juuste ning lõhnapilvega? Nii palju austust võiks ikka olla teiste vastu, kes soovivad värsket õhku hingata, mitte kellegi prantsuse lõhnaõlisi nuusutada.

Head lugejad, kas olete sarnast olukorda ka Eestis märganud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles