Kui tahate Pariisist reisimeenet, minge vanakraamiturule, mitte kaubamajja, soovitab Hans Schwarz.
«Too mulle siis midagi!»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan hästi, et kui olin alles koolijüts, tekitasid minus kadedust need lapsed, kes koos vanematega igal koolivaheajal väljamaale sõitsid. Tollal olid vist hästi kuumad sihtkohad Hispaania palmisaared, aga vingemad õpilased said isegi Šveitsi suusakuurorte väisata. Alati tõid nad klassijuhatajale mõne suveniiri (teadagi, et sealjuures oli tegu pädevate lapsevanematega) ja pakkusid siis teistele lastele piiritaguseid komme. Kord tõi üks tüdruk Hispaaniast isegi söödavaid kastaneid – see oli maru!
Loomulikult tahtsin mina ka välismaale minna, aga ema ütles kuldsed sõnad: «Iga asi omal ajal!» Edaspidises elus olen sellele ütlemisele palju kordi kinnitust saanud.
Ma ei mäletagi, kuidas, millal ja miks tekkis mul arusaam, et reisilt tuleb alati nodi kaasa tuua, justkui oleks see mõni lojaalsuse kinnitus. Aga kes meist poleks sattunud olukorda, kus mõni tuttav on nina krimpsutanud, kui avastab, et talle polegi reisilt miskit kingiks toodud? Londonist oodati (või oodatakse?) ikka kuninganna pildiga tassi, Viinist Mozarti kompvekke ja Pariisist Eiffeli torniga võtmehoidjat.
Kui Pariisi nautimisest kohapeal veel väheks jääb ja soovitakse miskit mälestuseks kaasa soetada – või kui sotsiaalsed suhted võivad tõesti kinkide puudumise tõttu kannatada –, soovitan kuulsates kaubamajades poodlemise asemel hoopis üles otsida Pariisi pisikesed turud, kus leiduv kraam on tihti märksa eksootilisem ja omanäolisem kui moodne lukskaup.
Üldse maalivad turud linnadest hoopis teise pildi, pakkudes sodihunnikus sobrajale sõna otseses mõttes kõike. Näiteks siinsetelt brocante’idelt ehk vanakraamimüükidelt võib leida nii sajandi alguse naiste ihupesu, portselanunistusi kitšinautijaile, laias valikus nõusid ja pildiraame kui ka kasutatud hügieenitarbeid ja muidugi rõivaid.
Tasub meeles pidada, et riided, mida tuleb hunnikute seest välja kaevata, on mitu korda odavamad kui need, mis on riputatud riidepuudele. Kui aga näete letti, kus müüja on oma kauba laotanud laudlinale, siis olge valmis poole kallimat hinda maksma.
Üleüldse on kauba organiseeritus ja kena väljapanek juba krõbedama hinna märk. Eriti soojalt soovitan aga käe sisse pista põhjatuisse kastidesse, kus iga eseme hinnaks vaid üks-kaks eurot. Teekannude ja küünlajalgade kastist väljakoukimisel tuleb siiski olla hoolas, sest odavat hinda võivad varjutada klaasikillud ja/või teravad naelad.
Vaadake juuresolevatelt fotodelt ise, milliseid reisimeene potentsiaaliga esemeid olen mina neilt turgudelt leidnud.
Hansu lemmik-vanakraamiturud:
• Marché D’Aligre (T–P, metroo nr 8 Ledru-Rollin)
• Marché aux Puces de la Porte de Vanves (L–P, metroo nr 13 Porte de Vanves)
• Marché aux Puces de Montreuil (L–E, metroo nr 9 Porte de Montreuil)