Kui lasteaialapsel on vähe gruppe, kuhu ta korraga kuulub, ja grupid piirduvad enamasti vaid pere, lasteaiakaaslaste ja sõpradega, siis vanemaks saades muutub neisse kuulumine üha olulisemaks ning hakkab teatud eas uuesti kahanema.
Ühtekuuluvustunne aitab elus paremini toime tulla
15. märts 2014, 17:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palusin neljal eri põlvkonna inimesel kirja panna kõik grupid, kuhu ta loeb end praegu kuuluvaks, nende tähtsuse järjekorras koos väikese põhjendusega.
Marta-Liisa (8)
1. Perekond, kellega koos elan, sest nemad on minu jaoks kõige tähtsamad inimesed, eriti ema.
2. Sugulased (vanaema; poolõde, kes elab Austraalias; tädid ja tädilapsed). Siin on kõige tähtsam vanaema, sest ta on nii hea.
3. Klassikaaslased (24 last, kellest ainult neljaga ma läbi ei saa, sest nad kiusavad).
4. Tantsuring. Seal on vahva.
5. Ujumistreening. Seal on lõbus.
6. Sõbrad linnas. Ükskord lugesin kokku ja sain, et neid on mul 70.
7. Sõbrad maal, neid on 10 ja nendega kohtun koolivaheaegadel.
Solveig Joanna (15)
1. Perekond ja sugulased. Nad on minu jaoks kõige tähtsamad, sest nad on alati minu jaoks olemas ja toetavad mind igatpidi.
2. Korvpallitrenni tiimikaaslased. Nad on minu kõige paremad sõbrad. Nad mõistavad mind ja saan nendega koos olla mina ise. Nendega ei hakka kunagi igav. Oleme meeskond.
3. Klassikaaslased. Minu arust on mul väga toredad klassikaaslased. Ma tunnen neid juba nii kaua ja nad on mulle väga head sõbrad.
4. Tartu tuttavad. Tartus on mul väga palju erinevaid tuttavaid kunagistest trennidest ja ajast, kui ma veel laulmas käisin. Suhtleme päris palju.
5. Koolikaaslased. Nende hulgas on mul palju häid sõpru, kellega on häid mälestusi.
6. Vanemad korvpallurid. Nad oskavad nõu anda ja oma kogemustest rääkida. Meil on ühised huvid.
7. Vastasmeeskonnad. Nad on hoopis erinevad minu tiimikaaslastest. Väga lahedad tüdrukud.
8. Lähiümbruskonna tuttavad. Suhtlen nendega rohkem suvel, kui käin vähem linnas. Nendega on siis hea kokku saada. Mõned neist on minu suvised töökaaslased.
9. Nooremad korvpallurid. Mõnele neist olen eeskujuks ja see on suur au.
10. Teiste linnade tuttavad. Kuna käin päris palju väljaspool Tartut ja Tartumaad, on mul tekkinud häid tutvusi. Kui kuskile satun, on lahe kokku saada.
11. Vanad tuttavad. Kahju on see, et suhtlen järjest vähem nendega, aga on hea vanu aegu meelde tuletada ja näha, milliseks nad on muutunud: mõned positiivselt, mõned mitte.
12. Facebooki tuttavad. Suhtlen nendega väga harva ja enamasti internetis. Muidu on nad lahedad inimesed.
Priit (45)
1. Pere – kindel koht ja pelgupaik.
2. Töökollektiiv – sissetulekuks vajalik.
3. Kirik – annab hingerahu.
4. Harrastusteater – peamiselt sõpruskond, meelelahutus.
5. Lauluansambel – peamiselt sõpruskond, meelelahutus.
6. Jaani koguduse kammerkoor ja koguduse nõukogu – peamiselt tutvus- ja sõpruskond, meelelahutus.
7. Eesti Harrastusteatrite Liidu nõukogu – vastne liige, ei oma veel selget suhet.
8. SA Rebala Fond juhatuse liige – peamiselt tasuta lisavastutus ehk vabatahtlik töö.
Indrek (68)
1. Perekond – aja kuludes muutub perering üha tähtsamaks.
2. Meesteklubi – see on kõige suurem ja pakub seega ka suuremat suhtlemisvõimalust.
3. Sõbrad – see grupp vananedes ei suurene.
4. Sugulased – sugulaste grupp kaotab järjest osatähtsust, mis on vist meie ajale iseloomulik.
5. Töökaaslased – selle grupi osatähtsus väheneb vananedes, sest selles suureneb eelmiste põlvkondade osa.
6. Naabrid – naabritega suhtlemine on stabiilne, sest probleemistik ei muutu, kuna omavalitsuse teenused on pikka aega samal tasemel, kogukondliku suhtlemise tähtsus kasvab põhiliselt noorematel inimestel.
7. Ülikoolikaaslased – suhtleme regulaarselt, kuid mitte pidevalt.
Inimene sünnib perekonda
Grupiterapeut Küllike Lillestik alustab oma kommentaari tõdemusega, et inimene sünnib perekonda ja sellest saab tema kõige esmane, aga ka tähtsam grupp. Pere olulisust näitas ilmekalt ka eelnev küsitlus. Ammu enne seda, kui meie identiteet välja kujuneb ehk juba emaüsas saame selles grupis oma rollid – olla kellegi laps, lapselaps, õde või vend.
«Vajadus kuuluda mõnda gruppi on sama suur kui oma «mina» omada. Ja see kehtib läbi kogu inimese arengu,» räägib ta. «Kui teistesse gruppidesse saame ise siseneda ja ka omatahtsi väljuda, siis perekond on ja jääb. Me võime perekonda eirata, aga me ei saa sellest loobuda. Perekonda kuulumine on meile oluline sünnist surmani.»
Lillestik on märganud, et inimesed vajavad arenguks ühtviisi nii ametlikke kui ka mitteametlikke gruppe ja partnereid. «Ma ei saa olla hea müügimees, kui mul ei ole meeskonda, kellega müüki üles ehitada, ja kliente, kellele müüa,» nendib ta.
Erinevas vanuses on olulised erinevad grupid. Vanemas eas, kui sõpru jääb vähemaks, kasvab näiteks perekonna osatähtsus. See võib ka pingeid tekitada, kui noored ei saa aru, miks vanavanemad nii väga nende tegemistesse sekkuda tahavad.
Kahjuks pole Eestis veel piisavalt huviringe eakatele, kus nad saaksid koos kasulikult aega veeta, ja vähestel on kõrge eani säilinud sõpruskond, kellega koos näiteks teeõhtuid teha. Ega uusi sõpru teatud eas enam naljalt juurde teki ja vanad kaovad üha ära. Et üksindustunne liiga suureks ei paisuks, tuleks siis mõni huviring üles otsida.
«Mulle tundub, et Eesti perekond on suletud süsteem, mille piirid on jäigad. Uusi inimesi ei riskita eriti juurde võtta, sest kardetakse haiget saada. Kui lapsepõlves on palju sõpru, siis peret luues võib see sõpruskond laguneda. Laste suureks saades peab seda uuesti taastama hakkama,» loetleb Lillestik erinevaid võimalikke arenguid.
Lisaks perekonnale peaks igal inimesel olema sõpruskond, töökollektiiv ning ka mingi grupp, kus ta saaks oma hobiga tegelda. Sotsiaalmeedia jututubades tegutsemist Lillestik otseselt gruppi kuulumiseks ei pea.
«Kuna inimene kujutab seal ette, et on anonüümne, siis annab ta välja just nii palju ja sellist infot, kui soovib. Olulisemaks pean seal tekkivaid alagruppe, mida ühendab mingi ühine huvi või vajadus.»
Teismeliste raskused
Igasugune suhtlemine rikastab inimest. Samas peaksid lapsevanemad jälgima internetigruppe, kuhu nende võsuke kuulub, sest seal valitsevad teatud ohud. Silmast silma suhtlus on siiski märksa turvalisem.
Lapsevanemad peaksid üldse silma peal hoidma oma laste sõpradel ja hoidma kontakti nende vanematega. Koolivaheajal oleks aga võimalusel mõistlik registreerida laps mõnda laagrisse, kus tal vanemate inimeste silme all uus kindla eesmärgiga grupp tekib ja kust ta uusi turvalisi kontakte saab.
Silmas tuleb pidada sedagi, et teatud vanuses on noortel raske uusi suhteid luua. Mõni on ka iseloomult kinnine ja häbelik. Siis tuleks neid julgustada või suunata millegagi tegelema. Täiskasvanutele võiks aga soovitada erinevaid eneseabigruppe.
Kommentaar
Taimi Elenurm
psühholoog
Nimetades rühmi, mille hulka keegi kuulub – rõhutades ja tähtsustades üht rühma ning häbenedes teist – määratleb inimene eelkõige iseennast, sest «ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise».
Enda jaoks oluliste teiste hulka kuulumine loob võimaluse saada tagasisidet selle kohta, kuidas inimest tajutakse, mis omakorda määrab tema arenguvalikud. Mida tähtsam on rühm, kelle hulka soovitakse kuuluda, seda suurem on selle mõju. Kuulumisest gruppi või rühma sõltuvad enesehinnang, edu, saavutused, eneseteostus, armastus, lähedus.
Vana-Kreeka filosoofile Aristotelesele omistatakse lause: «Inimene on sotsiaalne loom, karjana elav liik.» Guy Winch kirjutab raamatus «Emotsioonide esmaabi» rühmast või grupist väljatõrjumisest kui kõige rängemat hingelist valu põhjustavast tundest. Tõrjutuse tunne on paraku ka kõige sagedasem hingevalu põhjustaja.
Tõrjumist tajutakse vahel koguni füüsilise valuna – torkena, pistena, noalöögina rinnus. Ajuskaneeringud näitavadki, et tõrjutuse kogemisel aktiveeruvad samad ajupiirkonnad, mis füüsilise valu puhul.
Kunagi kauges minevikus tähendas suguharust või sotsiaalsest rühmast väljatõrjumine toidust, kaitsest ja paarituspartneritest ilmajäämist, mis tegi ellujäämise küsitavaks. Väljatõukamine, karja mittekuulumine võib vahel võrduda surmaotsusega. Seepärast on ka mittekuulumisest tingitud valu nii tuntav ja nii äge.
Winch ütleb: «Meisse on kodeeritud vajadus teiste heakskiidu järele. Piisab juba ainuüksi minevikus aset leidnud tõrjumise meenutamisest, et enesest lugupidamine ajutiselt langeks. Tõrjutus vallandab viha ja agressiivseid impulsse ning tekitab tugeva tungi neid välja elada, eriti nende peal, kes meid ära tõukasid. Häda korral kõlbavad ka süütud kõrvalseisjad. Tõrjutus on suurem riskitegur kui kampadesse kuulumine, vaesus või uimastite tarbimine. Tõrjutuse tunne mängib ülisuurt osa ka intiimpartnerite-vahelises vägivallas.»
Grupist tõrjutakse välja teistest oluliselt erinevaid liikmeid, vahel ka neid, keda kadestatakse. Meenutagem näiteks «kanakarja kambakat», kus rühm võib mõnd liiget kollektiivselt kiusama hakata. Gruppi kuulumine lisab tähtsust ja eneseväärikust, lootust, et koos suudetakse enam kui üksi.
Tulemusliku meeskonnatöö eeldused, mis annavad võimaluse üheskoos parimaid tulemusi saavutada, on esiteks rühmaliikmete vastastikune usaldus; teiseks osalejate tunne, et nad kuuluvad ainulaadsesse ja väärtuslikku tiimi; ning kolmandaks usk, et koos tegutsedes ollakse efektiivsemad kui üksinda.