Suudlemine pole inimeste seas universaalne tegevus ja isegi tänapäeval leidub kultuure, kus ei suudelda. See lubab arvata, et suudlemine pole kaasasündinud ega loomupärane, kuigi sageli võib just nii meile tunduda.
Miks me suudleme?
7. märts 2014, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seega võib öelda, et suudlemine on õpitud käitumine, mis võib olla arenenud «suu kaudu toitmisest» - mõnes kultuuris levinud protsess, mille käigus emad toidavad oma lapsi, andes läbi mälutud toitu lapsele edasi suu kaudu, kirjutab psühholoogiaportaal Psychology Today.
Milline on suudlemise ajalugu? Vedade tekstid, mis pärinevad arvatavasti 2. sajandi Indiast, kirjeldavad juba suudlemist ja Kama Sutrat ning neis on lausa terve peatükk pühendatud erinevatele suudlemisviisidele. Mõned antropoloogid on pakkunud, et näiteks kreeklased õppisid erootilist suudlemist indialastelt siis, kui Aleksander Suur Indiasse tungis. Ent see ei pruugi tõestada, et suudlemine sai alguse tõepoolest Indiast.
Ka enne meie ajaarvamist avaldatud tekstides on kirjutatud käe suudlemisest või näiteks on kirjeldatud, kuidas pärsialased suudlesid, kusjuures nende puhul oli täiesti normaalne see, et võrdse auastmega mehed suudlesid teineteist tervituseks suule.
Roomlaste seas muutus aga suudlemine populaarsemaks tegevuseks. Roomlased suudlesid kallimaid, perekonnaliikmeid, sõpru ja ka liidreid. Nad eristasid põsemusi (osculum), musi huultele (basium) ja kirglikku suudlust (savolium). Rooma poeedid ülistasid suudlemist sageli oma kirjatöödes. Roomlaste ajal hakatigi eristama sotsiaalsel või poliitilisel eesmärgil tehtud musi seksuaalsest suudlusest. Kuna paljud inimesed olid sel ajal kirjaoskamatud, kinnitati näiteks olulisi kokkuleppeid musiga. Roomlaste ajal hakkas levima ka see komme, et värskelt paari pandud kallimad suudlesid pulmakülaliste ees. See komme on kasutusel veel tänapäevalgi.
Suudlemiskomme muutus veidike siis, kui roomlased kaotasid võimu ja levima hakkas kristlus. Kristlased kasutasid «püha suudlust», mida seostati hinge ülekandega. Väljaspool kirikut kasutati suudlemist auaste ja sotsiaalse korra väljendamiseks – näiteks kuninga alamad suudlesid kuninga rüüd või kingi.
Pärast seda, kui roomlased võimu kaotasid, kadus romantiline suudlemine umbes tuhandeks aastaks ja seda hakati praktiseerima uuesti umbes 11. sajandil, kui hakkas levima õukondlik armastus. Sellele ajastule on sümboolne Romeo ja Julia suudlus, mille eesmärgiks oli tähistada romantilist armastust ja viia see vanemate ning ühiskonna kontrolli alt välja.
Alates sellest ajast on suudlemine omistanud juba meile tuttavaid tähendusi ning arenenud selliseks, nagu seda täna tuntakse.