Lugeja kirjutab: lapsepõlv kui õudusunenägu

Foto: Elmo Riig / Sakala

Naine24 kirjakasti saabus väga kurb lugu naiselt, kelle vanemad olid hoolimatud ja vägivaldsed alkohoolikud. 

Lapsepõlveiga on aeg, mil maailm on täis ilusaid värve ja uusi avastusi igas päevas. Murede olemasolust ei tea laps siis veel midagi. Minu lugu kahjuks nii muretu ja värviline ei ole. Ma elasin aastaid väga pisikeses külas nimega Lokuta. See oli selline koht, kus saladusi ei olnud.

Alustan sellest, et tol ajal olid minu vanemad alkohoolikud. Ma siiani ei tea, mis nende elu sellisele teele viis. Kui olin alles beebi, tahtis isa alkoholi saada, aga ema keeldus talle seda toomast. Mida isa seepeale tegi? Ta võttis mu jalgadest kinni ja riputas teise korruse aknast välja, ähvardades ema sellega, et kui tema kohe alkoholi ei saa, siis laseb minust lahti. Külarahvas oli seepeale väga ehmunud ja kuna isa inimesi ei kuulanud, siis kutsuti politsei.

Räägitakse, et ta olevat selle eest mõneks ajaks isegi vanglasse viidud. Isaga ma sellest kunagi ei rääkinud. Ma ei tahtnud, sest mitte mingi põhjusega ei oleks ta saanud sellist käitumist välja vabandada.

Lapsepõlvega meenub mulle ka see, et elamistingimused ei olnud meile lastena sobilikud. Meil puudus elekter ja pesemisvõimalused ei olnud kõige mugavamad. Silme ette meenub kohe see, kuidas isa pesi meid kordamööda pisikeses ümmarguses vannis. Vanemad ei maksnud korralikult makse, sest neil oli vaja kogu aeg alkoholi saada. Selle kohta oleks õigem öelda, et alkohol oli neile justkui õhk, mida inimene vajab igapäevaselt, et saaks elus püsida.

Kuna toas meil midagi teha polnud, sest polnud ka võimalust telekat vaadata, siis mängisime päevad läbi väljas. Nüüd mõtlen ma nii, et väljas oli meie vabadus, kodus aga vägivald ja südantlõhestav vaatepilt sellest, kuidas vanemad ennast alkoholitarbimisega hävitasid.

Kõige kurvem on meenutus sellest, kuidas meid pahanduste eest karistati. Normaalsed vanemad sellises olukorras paneks lapse koduaresti ja õpetaks, miks nii teha ei tohi ja võib-olla tõstaks ka väheke häält. Aga mis oli meie karistus, kui me alles õppisime maailma tundma? Siis, kui me veel ei teadnud, mida tohib ja mis on keelatud. Meie saime selle eest peksa.

Pelgalt selle meenutamine toob siiani pisarad silma. Silme ette tuleb kohe mälestus sellest, kuidas näiteks õde ja vend nutsid, kui isa neid karistama hakkas. Ma nägin nende silmis hirmu, aga ma ei saanud midagi teha. Olin küll vanim laps majas, aga siiski laps.

Ühel päeval sain ka mina pahandusega hakkama. Sellel päeval viis ema pesu välja kuivama ja mina jäin teda kööki ootama, sest ma ei tahtnud isa ligiduses olla. Ema oli laua peale unustanud tikudoosi, mis mulle huvi pakkus. Mäletan, et ma võtsin jalanõu jalast ja hakkasin uurima, mida tikuga teha saab. Enda suurimaks õnnetuseks olin ma jalanõu põlema pannud. Isa tuli lõhna peale kööki. Ma oleksin nii tahtnud välja joosta, aga ma ei jõudnud. Isa võttis jõuga mu käest kinni ja viis «peksmistuppa». Kutsun seda tuba seepärast nii, et seal see karistus alati toimus. Ma lihtsalt nutsin ja keeldusin pükse alla laskmast. Palusin, et ta ei teeks seda, aga seepeale tõmbas ta püksid alla, pani mind voodile pikali ja hakkas rihmaga lööma. Üks hoop teise järel. See on kõige kohutavam asi, mida lapsena tundma pidin. Väga tihti olen vanemas eas sellest õudusunenägusid näinud.

Kuidas suudab üks isa oma last niimoodi kohelda? Ma pidasin teda kurjaks inimeseks ja kuna ta meid peksis, siis isa oli esimene inimene, keda ma kartma pidin. Ma siiani ei mõista seda, miks oli isa jaoks ainuke lahendus karistada last vägivallaga. Siis mõtlesin, et on aeg kuidagi pahandustest eemale hoida, ma ei suutnud ega tahtnud neid lööke enam oma õrnal nahal tunda.

Alati kui õde või vend peksa said, oli mul kahju, et ma neid aidata ei saanud. Vanema lapsena  tundsin kohustust neid kuidagi aidata. Seepärast võtsin vahetevahel nende karistused enda kanda. Näiteks oli vend kord isalt raha ja suitsu võtnud, ning neid sõpradele jaganud. Kui isa sai sellest teada, siis ütlesin, et mina tegin seda ja saingi vennale mõeldud hoobid endale.

Mäletan ka seda, kui isa ütles, et mina olen ta lemmiklaps. Ma ei mõistnud, miks, aga arvan, et tal hakkasid tekkima süümepiinad selle pärast, mida ta mulle teinud oli. Nüüd ma mõistan kui ebaõiglane see oli minu õdede ja venna suhtes. See on mõjutanud ka meie läbisaamist, nad on mind selle eest karistanud.

Tunneli lõpust hakkas valgus paistma alates sellest hetkest, mil oli aeg lasteaeda minna. See teadmine pakkus mulle suurt rõõmu ja andis ka rahutunde, sest päevad läbi sai kodust eemal oldud. Lasteaias ei julgenud ma kunagi rääkida, mis kodus toimus. Mitte kartusest, et mind ei usuta, vaid teadmisest, mis mind siis kodus ees ootab.

Ega peksa saamine ainult rihmaga piirdunud. Mäletan, et vahel saime karistusehoope tunda ka vitsaga, mida oli hoitud soolavees või telekajuhtmega ja isegi ahjupuuga.

Söögiga olid meil suured probleemid. Kord läksime välja pudeleid korjama, et saaks kasvõi leivaviilu hamba alla. Meie teadsime juba nooruses väga hästi, mida tähendab nälg ja seepärast ei ole ma toidu osas kunagi pirtsutanud. Meenub päev, mil istusin köögis ja nägin prügikastis konti, millel oli natuke liha küljes. Kuna kedagi teist köögis ei olnud, siis ma sõin selle ära, sest kõht oli kohutavalt tühi.

Kui isal oli palgapäev, siis ootasime, kuni ta peale joomist magama jääb. Siis läksime salaja tema tuppa raha võtma, sest tahtsime kõhud korralikult täis saada. Peale seda, kui poest süüa ostsime, suundusime metsa einestama. Kuna me teadsime, mis meid isa palgapäeval kodus ees ootab, istusime tundide viisi väljas enne kui julgesime koju minna, teades, et ta magab. Kui isa rahapuudust märkas, siis ütlesime talle, et ta on selle ise maha joonud. Seda ta jäi õnneks uskuma.

Meie lastena ei saanud enne uinumist kuulda unelaule või tunda käsi, mis hellitaksid ja sätiksid meid teki sisse. Meie ei saanud oma põsel tunda huuli, mis annavad sooja musi enne uinumist. Meie saime vaid oodata, millal isa magama jääb, et saaksime rahulikult olla.

Ma ei mäleta, et vanemad oleksid meile tol ajal kasvõi korra öelnud, et nad meid armastavad. Armastust ei näidata vägivallatsemisega.

Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avoni Naturals sarja apelsini ja ingveriga dušigeeli. Kirjuta Sinagi meile oma lugu. Loe lähemalt SIIT!