Mõnel juhul võib üks vanem lapsele rohkem lubada kui teine. Loe, kuidas selles olukorras toimida. Soovitusi annab Emmede Klubis psühholoog Diana Zande.
Isa ja ema peavad kasvatusküsimustes omavahel kokku leppima
25. veebruar 2014, 10:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga inimene tajub olukordi omamoodi ja ema-isa võivad last erinevalt kohelda. Võib-olla on ühel vanemal teatud hetkel rohkem energiat ja positiivset suhtumist ning ta lubab lapsele veidi rohkem, samas kui teine on energiast tühi ja tema jaoks on lapse käitumine vastuvõetamatu.
Igal juhul on väga oluline, et partnerid arutaks omavahel, mida lapsele lubatakse või ei lubata. Tuleks kokku leppida punktides, mis on mõlema vanema jaoks vastuvõtmatud ja millised on kaubeldavad. Kõige lihtsam on ilmselt hügieeni küsimustes kokku leppida.
Psühholoog juhib tähelepanu, et lapsele on väga oluline, et ta tunneks, et tervel perel on ühised reeglid ja on arusaadav, mis on vastuvõetav ja mis mitte. Samas on laps teadlik ka eranditest, mida on võimalik vahel teha.
Kui vanemad on ühiselt reeglid paika pannud, tekib lapsekasvatamise teemal vähem probleeme. Lisaks aktsepteeritakse rohkem ka erandlikel juhtudel reeglitest kõrvale kaldumist. Öelge oma lapsele, kui miski on vastuvõetamatu!
Mõnikord kardavad vanemad last liiga piirata ja üritavad teeselda, et lapse käitumine on neile vastuvõetav, kui see seda tegelikult ei ole.
Oletame, et laps on teismeline ja talle on tulnud külalised. Kell on juba üheksa õhtul ja vanemad soovivad sisimas, et külalised juba koju läheksid, aga seda ei juhtu.
Vanemad tunnevad, et keegi peaks ütlema: «Kallis poiss, on aeg koju minna.» Aga samal ajal nad mõtlevad, et kui ma nüüd ütlen «Mine koju», näitan ma poja sõbra ees välja, et ta peab oma vanematele alluma ja võib-olla teda naeruvääristatakse selle pärast hiljem.
Lisaks ei saa vanemad olla ka autoritaarsed. Kui sa oled sellel teemal tundlik, ei pea otse käskima lapsel koju minna, vaid võib ka ääriveeri küsida: «Kas su ema juba helistas?»
Mida vanem su laps on, seda enam ta saab aru, et sa lubasid küll sõbral kauemaks jääda, aga sisimas sa tahaksid, et sõber juba koju läheks. Lapsed saavad päris hästi aru, mida me tegelikult tunneme, mitte mida me välja näitame. Laps tunneb, et ema naeratab ja teeb head nägu, aga tegelikkuses talle mu sõber ei meeldi. Seetõttu on väga oluline, et vanemad ütlevad selgelt välja, mida nad soovivad.
Pidage lihtsalt meeles, et emal-isal peab olema vanemlik autoriteet, et kasvatada last nii, et ta mõistaks, mis on vastuvõetav käitumine nii kodus kui ühiskonnas. Tuleb osata lapsele ka «ei» öelda. See on vanema ja lapse suhtlemise puhul üks tähtsamaid asju.