Naine24 lugeja, kes osales valentinipäeva lugejamängus, kirjutas oma esimesest suudlusest, mis juhtus siis, kui ta oli lapsena haiglas.
Lugeja kirjutab: esimene suudlus lastehaigla mustapesukapis
14. veebruar 2014, 17:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen 35-aastane, aga minu esimene suudlus oli väga eriline, kuna see leidis aset 12-aastasena Mustamäe Lastehaigla pesutoas olevas mustapesukapis.
Nimelt olin kroonilise kopsupõletikuga lastehaiglas pikalt ravil. Me olime seitsmekesi palatis - kuus tüdrukut ja üks nägus poiss nimega Priit. Tema oli tol ajal 15. Kõigile meeldis Priit ja ta sebis kõigi tüdrukutega korraga, ka minuga. Ma ei pannud seda üldsegi pahaks, ma tahtsin ainult teda suudelda.
Kuna ma polnud kedagi kunagi varem suudelnud (mis ei ole ka imelik, kuna olin kõigest 12-aastane), siis harjutasin ma oma suudlust oma enda käe peal salaja meie korrusel olevas mustapesukapis. Need mustapesukapid olid sellised suured maast laeni kapid, kus hoitigi haigla musta pesu.
Ma ei teadnud aga, et Priit on mulle silma peale pannud ja jälginud mu päevaseid tegemisi. Ta märkas, et ma kaon päeval mõneks ajaks pesutuppa.
Ühel päeval otsustasin veel, et värvin vildikaga huuled punaseks, et näha, kuidas õige suu kuju käel välja näeb. Äkki läks kapiuks lahti ja Priit vahtis mulle otsa. Ma ehmatasin nii palju, et suudlesin teda ise. Konkreetselt toppisin oma keele temale suhu ja siis hoidsin seda seal. Ega temal selle vastu midagi polnud - minu õnneks. Muidu oleks väga piinlik olnud, kui ta oleks näiteks rabelema hakanud või muud säärast.
Minu õnnetuseks kirjutati Priit-poiss haiglast välja juba ülejärgmisel päeval. Mina olin nii armunud, et olin ülejäänud aja haiglas täielikus südamevalus. Tore oli see, et Priit tuli mind nädala pärast vaatama ja tegi mulle ise musi - küll põsele, aga ikkagi musi ja ütles, et kui ma välja saan, siis me kohtuks.
Muidugi ma olin pikalt haiglas olnud ja tahtsin ainult koju saada oma pere juurde. Nii oligi, et kui ma haiglast välja sain, oli Priit unustuste hõlmas.
Tagantjärele mõeldes oli see nii lahe, et see jääb eluks ajaks meelde. Mõnikord mõtlen, et mis Priidust küll saanud on.