Sama värvikas kui Vivian Unt ise on ka tema brändi Vivian Vau kingad. «Vau» tähendab – mugandatuna saksa keelest – paabulindu, «vau!» aga inglise keelest tulnud vaimustushüüatust. Mõlemad vasted passivad nende kingade puhul hästi.
Teeni teisi, siis teenid ka ise
1. veebruar 2014, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümme aastat tagasi seisis Vivian Unt (34) valiku ees: kas jätkata sünkroontõlgina Euroopa Komisjonis või parlamendis või teha hoopis seda, mis tõeliselt meeldib. Õppinud Tartu Ülikoolis ja Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis Riias majandust ning tunnetanud Brüsseli ametiasutuste lõputute hallide koridoride raskust, ei suutnud teda välismaale jääma meelitada isegi suur palk. «Mõistsin, et see pole koht, kus oleksin õnnelik. Mõistsin ka, et pigem sobib mulle inimestega suhelda otse, mitte – nagu tõlgid ütlevad – kapis istudes. Et mu anne avaldub paremini inimesi teenides, mitte mõtet vahendades,» selgitab ta.
Muuda defekt efektiks!
Nii juhtuski, et täpselt aasta pärast Brüsselis edukalt sooritatud eksameid avas Vivian Tallinnas Rataskaevu tänaval hoopis oma kingasalongi. Oluliseks kujunes sealjuures tõsiasi, et Vivianil on suur jalanumber – 43. «Defekt tuleb pöörata efektiks,» kõlab ta moto. «Olin näinud palju naisi, kel on suur jalanumber ja kes käituvad nii, nagu nad oleksid selle ohvrid. Kõik on aga kinni mõtteviisis – mina leian, et kui tahad olla õnnelik, siis ole!»
Kord öelnud helilooja Sven Grünberg Vivianile, et maailmas on piisavalt head ja piisavalt halba, et sellega terve elu täita. Ning on igaühe enda otsustada, millele tähelepanu keskendada.
Paraku pidas paika vana tõde: iga algus on raske. Kui algul arvas Vivian – tuginedes teiste oma äri alustanute tarkusele –, et poe sissetöötamiseks kulub kolm kuni viis aastat, kulus tal tegelikult seitse. Oleks seda teadnud, poleks alustanudki! Aga õnneks ei teadnud, ja kõik need ligi kümme aastat on osutunud uskumatult õpetlikuks.
«Paljud arvasid, et oh, jälle mingi tütarlaps teeb oma kingapoodi, kindlasti on tal rikas kavaler. Aga mina maksan laenu, ka täiendavat laenu, tõesti vaid ise,» kinnitab Vivian. «Uskusin, et teen õiget asja. Kui see polnuks algusest peale mu isiklikust huvist ehk suurest jalanumbrist lähtuv, ei oleks jõudu ja motivatsiooni jätkunud ja oleksin poe ilmselt kinni pannud. Oleksin küsinud endalt, et mille nimel.»
Saatuse irooniana polnudki 2008. aastal saabunud majanduskriis Viavianile kõige hullem aeg. Kui septembris Ameerikas pauk ära käis, oli ta Milanos messil. Tavaliselt vaatab Vivian hommikul hotellitoas maailma asjadega kursis olemiseks BBCd, sel korral aga mitte. Vastupidi, ta pani hoopis kokku oma suurimat ja uhkeimat kollektsiooni, ning maailmamajanduse kokkukukkumisest sai teada alles kodumaale naastes.
«Palju räägitakse reaalsusest, mida iga inimene ise loob. Siis otsustasingi luua sellise tegelikkuse, millesse kriis ei sisene,» avaldab ta. Oktoobris poodi kiiganud kliendid küsisid Vivianilt kaastundlikult, kuidas läheb, aga tema sai rõõmsalt vastata, et paremini kui kunagi varem, käive on suur. «Nii harjutangi seniajani iseenese reaalsuse loomist, sain sellest innustust,» lisab sarmikas naine. Iga aasta on olnud eelmisest parem, sest kollektsioone kokku pannes pole Vivian kompromisse teinud. Kingad on endiselt erksad ja elegantsed, nagu ta isegi.
Laieneda või mitte?
Esimesel aastal pidid selleks, et eestlane end värvikireva kaubaga poes mugavamalt tunneks ja kingi-saapaid jalga proovida julgeks, seal kindlasti olema ka mustad kingad. Aga proovinud musta, võiks ju katsetada ka punast? Õnneks on rahvuskaaslased ajaga aina julgemaks muutunud.
Seni valmistatakse Vivian Vau kingi ja saapaid Itaalias Veneetsia ümbruses ja Hispaanias Alicantes. Miks mitte meie meistrite juures Tartus, Valgas või Pärnus? «Luua oma liistud ja oma rauad... see läheks liiga kalliks. Hispaanias või Itaalias on liistud juba olemas ja need on rohkem Vivian Vau pärased kui näiteks Tartus. Tegelikult laseksin hea meelega toota Eestis, aga isegi Euroopas suudavad vaid vähesed tehased pakkuda nii suurt numbrivalikut,» tunnistab Vivian Unt. Väikseim naistekinga number on 34, suurim 45, ja viimaseid ei osta sugugi mehed, kes saladuskatte all oma avalikkuse eest kiivalt varjatud kirge välja elavad, vaid pikad naised.
Kui Venemaal – nagu Itaaliaski – läheksid hästi kaubaks hirmkõrgete kontsadega kingad, siis Eestis nii ei ole. Pealegi tahab Vivian, et tema brändi kandjad tunneksid end alati kaunina ja mugavalt: «King ei tohi pidu lõpetada, vaid pidu lõpeb siis, kui kingakandja seda tahab.» Värvidki on kingadel teised kui Lõuna-Euroopas, ning Vivian teab, et sealsed tootjad pildistavad tema kollektsiooni üles, sest neid huvitab, milliseks nende mudelid loomingulisel lähenemisel muutuda võivad.
Kas ees ootab äri laienemine? Venemaale? Veel mitte, sest Vivian leiab, et tunneb sealset turgu liialt vähe. Äkki suunata pilk meestejalatsitele, sest mehedki tahtvat ajaga üha ägedamaid ja edevamaid kingi? Eks aeg toob arutust.
«Mulle meeldib mu äri intiimsus, see, et saan ise klienti teenida,» sõnab Vivian mõtlikult. «Ühel suvisel ärikursusel üheksa aastat tagasi ütles Hannes Tamjärv, et kõige rohkem teenib see, kes teenib teisi. Tundsin kohe, et see põhimõte sobib mulle kõige paremini. Ja suurimat rõõmu pakubki see, kui inimene vaatab end peeglist ja näeb seal justkui uut iseennast.»