Kati Saara Vatmann rääkis piinlikust vargusjuhtumist lapsepõlves
29. jaanuar 2014, 09:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastel tuleb õppida vahet tegema, mis on enda ja mis võõra vara. Nii mõnigi meist on selle teadmiseni jõudmiseks midagi kahetsemisväärset kogenud. Buduaar rääkis kirjanik Kati Saara Vatmanniga ning uuris, kas tema on kunagi midagi varastanud.
«Mäletan seda kõike väga hästi! Olin siis viieaastane, käisin väga tihti meie naabritädi Linda juures hoiul ja mul oli luba kõikides tubades käia, kõikidesse kappidesse ja sahtlitesse piiluda ning muidugi seda ma ka tegin. Ühel päeval leidsin tädi sahtlist hästi ilusa paberi, kus olid peal tsaaripildid, see meeldis mulle nii väga, et pikemalt mõtlemata voltisin selle kokku ja pistsin taskusse,» tunnistab Kati.
Kuna selgus, et tegu polnud lihtsalt niisama ilusa paberilipikuga, vaid hoopis tsaariaegse rahatähega, tekkis suur skandaal. «Panin paberi oma nukunurka ja kui mu ema seda nägi, siis ta korraldas meeletu skandaali. Ta ju sai kohe aru, et ma olen selle kusagilt võtnud. Tädi Linda tuli meile külla, kõik räägiti selgeks ja tädi ütles, et kuna sel rahatähel pole tema ja ta abikaasa jaoks mingit tähtsust, siis ma võin selle endale jätta. Tädi ütles veel, et ma oleksin võinud kohe küsida, kas võin selle endale võtta. Ei teagi, miks ma ei küsinud,» muigab Kati.
«Ma tundsin ennast nii halvasti, nutsin meeletult ja kogu selle skandaali tulemusena ma tundsin end nii halvasti ning ma lihtsalt ei tahtnud seda raha enam. Seega jah, suure nutuga andsin selle tädi Lindale tagasi,» tunnistab Kati.
Kuid kas Kati enda lapsed on kunagi midagi varastanud? «Ma ei tea, ma tegelikult usun, et see on võimalik küll, et keegi midagi varastanud on, aga vahele pole keegi jäänud.»