Kui rääkida armastusest, siis on paljudel inimestel oma lugu. Ent siiski tekib küsimus, miks ei jää enamik suhetest püsima? Miks pole elus nii, et me armume korra ja lõplikult? Miks kiirustame suhtest suhtesse?
Põhjuseid, miks enamik inimesi pelgab armastust
18. jaanuar 2014, 17:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuseid neile küsimustele saab leida iseenda seest. Kas me tunnistame seda või mitte, kuid paljud inimesed kardavad armumist, ometi ihkame kõik enda kõrvale inimest, kes meid mõistaks, hoiaks ja armastaks. Sellest, miks enamik inimesi armastust pelgab, kirjutab Psychology Today.
Tõeline armastus muudab meid haavatavaks. Uus suhe on kaardistamata territoorium ja paljud inimesed pelgavad tundmatut. Armumine tähendab riski võtmist. Me usaldame teist inimest, laseme tal end mõjutada ja seetõttu muutume avatuks ning haavatavaks. Meie kaitsemehhanismile esitatakse väljakutse. Me kipume uskuma, et mida rohkem me hoolime, seda rohkem me saame haiget.
Uus armastus raputab soola mineviku haavadele. Kui me astume uude suhtesse, ei taju me seda, kuidas minevik meid mõjutab. See, kuidas me eelnevates suhetes haiget saime, mõjutab olulisel määral seda, kuidas me näeme enda lähedal olevaid inimesi. Vanad, negatiivsed kokkupuuted võivad meid ettevaatlikuks muuta enese uutele asjade avamisel. Võime intiimsust vältida, sest see toob esile minevikus saadud haavad, kaotusvalu, viha.
Armastus esitab väljakutse vanale identiteedile. Paljudel meist on probleeme sellega, et meile tundub, justkui me poleks armastust väärt. Me ei hinda end adekvaatselt ega usu, et keegi võiks meist hoolida. Kõigi inimeste sees on «kriitiline sisehääl», mis käitub nagu karm treener, nimetades meid väärtusetuks ja korrates, et me pole õnne väärt. See «treener» on tekkinud eelnevate halbade kogemuste pinnalt. Taoline kriitiline sisehääl võib olla kahjulik ja ebameeldiv, kuid samas on see meile tuttav ja me oleme ta omaks võtnud. Kui mõni inimene näeb meid teistsugusena, kui me ise end näeme, võime tunda ebamugavust ja võtta sisse kaitsepositsiooni, sest teine inimene esitab meie identiteedile väljakutse.
Tõelise rõõmuga käib kaasas tõeline valu. Iga kord, kui kogeme tõelist rõõmu või elu emotsionaalsel tasemel, võime samas oodata ka suurt kurbust. Paljud meist hoiduvad asjadest, mis võiksid meid õnnelikuks teha, sest nende asjadega kaasneb ka valu. Ka vastupidine on tõsi. Me ei saa end valikuliselt kurbuse suhtes tuimaks muuta, ilma, et muutuksime tuimaks ka rõõmu suhtes.
Armastus on sageli ebavõrdne. On inimesi, kes ei julge suhet luua, sest nad kardavad, et nende tunded pole partneri omadega võrdsed. Nad muretsevad, et teisel inimesel on nende vastu rohkem tundeid ja et suhtesse astudes ei pruugi nende endi tunded arenema hakata. Tegelikult on nii, et armastus on sageli ebavõrdne, üks partner tunneb vahepeal rohkem kui teine ja vastupidi. Meie tunded teise inimese vastu on pidevalt muutumises. Vaid sekundite jooksul võime kogeda viha, ärritust või vastumeelsust teise inimese suhtes, keda me tegelikult armastame. Kui me muretseme pidevalt selle üle, mida me teise inimese suhtes tunneme, siis see takistab meil täielikult end avamast ja kõiki emotsioone kogemast.