Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juht Lee Maripuu ütles, et pere ülalpidamine ei tähenda mitte ainult raha teenimist, vaid ka kõikvõimalikke muid nn tasustamata kodutöid ja jooksvate kulutuste katmist, milleks on laste eest hoolitsemine, kodu korrashoid, söögi ostmine ja valmistamine. Küsimus on, kas ja kuidas seda panust hinnatakse.
Näiteks võib tuua vabaabielus pere, kus isa on peamine leivateenija ja võtnud enda kanda majalaenu tasumise ning naine hoolitseb pere igapäevamajanduse eest. Kui asjad lähevad halvaks, on üks osapool panustanud terve kooselu ajal püsivasse kinnisvarasse, kuid teisel ei ole eriti midagi ette näidata. Ometi ei saa ju väita, et tema ei oleks kooselu vältel pere ülalpidamisse panustanud.
Seetõttu on kohe kooselu alguses ja suurte majanduslike otsuste vastuvõtmisel tähtis, et lepitaks kokku selles, kuidas kohustusi jagatakse. Selge on see, et kalkulaatoriga iga sendi pooleks jagamine ei tundu just ülemäära romantiline, kuid ülevaade sellest, kellel kui suured kohustused pere ühises rahakotis on, peaks arusaamatuste vältimiseks olema.
Üks võimalik koht, kust alustada, on pere eelarve koostamine. Võiks märkida üles kõik regulaarsed tulud (sissetulek, peretoetused jm) ning igakuised kulud – eluase, kommunaalkulud, transport ja liising, järelmaksud ja muud laenud, lastehoiukulud, trenni- ja taskuraha, kulutused vabale ajale jms.
Kui peres eelistatakse eraldi majandada, võiks proportsionaalselt ja mõlema partneri sissetulekuid arvestades kokku leppida, kes millised kulud katab ja millised kaetakse ühiselt. Kindlasti aitab harmoonilistele peresuhetele kaasa ühine nägemus, millised on mõistlikud kulutused ja mida endale lubada saab. Kui üks osapooltest püüdlikult säästab, kuid teine lubab pere ühisest rahakotist spontaanseid ja luksuslikke sööstoste, tekitab see kindlasti pingeid.
Ühisel rahaliste kohustuste võtmisel (näiteks liising või eluasemelaen) tuleb kindlasti mõelda ka sellele, mis saab siis, kui ühe partneriga midagi juhtub või suhe laguneb. Eelarves võiks olla nii palju puhvrit, et teatud aja saaks pere vältimatud kulutused katta ka ühe sissetulekuga või oluliselt vähenenud sissetulekutega. Vastasel juhul võivad erinevad eluraskused hakata koormama rahakotti ja lõpuks ka paarisuhet ennast.
Personaalsed pangaarved on mõistlik lahus hoida. Küll aga võib luua lisaks n-ö ühiskassa vajalikeks ühisteks kuludeks, mille kaart on mõlemal ja mida mõlemad partnerid saavad kasutada.