Lõikab juukseid, nii et hernesupi lõhn taga!

Midagi uut ja huvitavat: kooliõpetaja Malle Hokkonen ei rahuldu kunagi pelga lõikusega, tema suhtub oma soengusse loominguliselt. Juuksur Edith Niit teab seda juba ammu. Foto: Liis Treimann

Juba kümme aastat seab Edith Niit end kord kuus Rohuküla sadamas praamijärjekorda, et sõita Vormsile, kus teda alati  pikisilmi oodatakse.

Rohuküla sadamas on sel sombusel hommikul rahulik – keegi ei pabista, et äkki mõni auto vanale Reeda-nimelisele parvlaevale ei mahu. Edith Niit on oma sõidukiga koha juba ammu broneerinud, sest kümne aasta jooksul, mil ta Vormsi rahvast pügamas käib, on juhtunud nii mõndagi.

Võeti kiiresti omaks

Kahekümnest juuksuri-aastast on hiidlane Edith poole ka väikesele Vormsile pühendanud. Kui ta omal ajal Hiiumaalt Haapsallu tööl käis – rentis seal endale päevakaupa töölauda –, istunud juuksuritoolile keegi jutukas daam, kes osutunud vormsilannaks. Selguski, et umbes 200 püsielanikuga saarel pole kedagi, kes juukseid lõigata ja soenguid teha oskaks. Kui just ettevõtlikumad saare naised välja arvata, kes tänini kaasade peakarvu kammi ja kääridega piiravad.

Ei läinud kaua, kui Edith saarlastega sina peale sai. Vähemasti nendega, kes juuksuris käivad. On ju selgemast selgem, et kui poleks omaks võetud, poleks tal sinna juba ammu mingit asja. Tänaseks on laevamehedki vanad tuttavad!

Joome Reeda reisijate salongis virgutavat hommikukohvi. Mõnus on, laevamootor suriseb vaikselt ja meri ei kõiguta. Vahel, räägib Edith, jätab ta auto sootuks sadamasse ja võtab kodinad – igasugu juuksuritööks vajalikud töövahendid – lihtsalt kaasa, sest alati leidub mõni tuttav, kes ta Sviby sadamast Hullosse autoga ära viskab. Pealegi on juuksuri töölaud tal Vormsil juba mõnda aega, seda kaasa vedama ei pea.

On juhtunud sedagi, et vana Reet Edithita Rohukülast lahkub. «Siis, kui olen tuleku viimasele minutile jätnud. Nüüd varun aega ja teen bronni, et kindlasti peale saada,» tähendab ta naeratades. Varem, kui Vormsile sai Hiiumaalt käidud, juhtus ta samuti maha jääma, kui Hiiumaa praam hilines või ei pääsenud Edith oma autoga suurelt laevalt lihtsalt maha, sest üks suur veoauto jäi ette toppama. Ei saanud juuksuriprouat üle veerandtunni oodata isegi tuttavad laevamehed Reedalt... Vormsi rahvas on Edithi harvadele õigel ajal kohelejõudmistele aga alati väga rahulikult ja leplikult reageerinud. Aeg voolab saarel pisut teise tempoga ja ega siis laev vaid korra päevas saare ja mandri vahet käi.

«Maainimesed on hoopis teistsugused – vahetud, vahvad, avatud ja lahked,» kostab Edith, kes viimased viis aastat pealinnas elab. «See on aga nagu teine maailm, kuhu lähen!»

Moeteadlik rahvas

Viiekilomeetrine sõit Sviby sadamast Hullosse kulgeb ühtlasi ka läbi hommikuste udupilvede, mis maantee ja metsa vahele jäävad. Edith keerab rooli vilunult ja lisab gaasi – kohe näha, et autosõit talle meeldib, ega ta siis ainult teenimise pärast Takso24 autodega pealinnas öösiti ringi ralli. See ikka meeldib talle ka!  

Improviseeritud juuksurisalong asub Vormsi keskuses, hoones, mis ühendab endas lasteaeda ja vallavalitsust. Vallavalitsuse väikeses saalis nihutab juuksuriproua vastavalt vajadusele mööblit ning kõikjal hõljub keelt alla viia ähvardav hernesupi lõhn, mis hoovab esimese korruse lasteaia köögist. Edith tegutseb kiiresti, sest esimene telefonil juukselõikusele registreerunu, väga väärika välimusega daam, on juba kohal.

«Lühikeseks nagu ikka,» kõlab daami soov, ning Edith asub kääridega klõbistama. Ta räägib, et suviti soovivad mõned mandriinimesedki end kauniks teha lasta, ja muidugi rootslased, kes siin suvitada armastavad. Aga neid ta vastu ei võta – tema on vaid saarerahva päralt, kellele ta ka pealinnaga võrreldes tunduvalt soodsamat hinda pakub.

«Näe, lumi läks ühe ööga ära,» nendib daam.

Kuni üks vallatöötaja maja pealt rätikute kuivatusresti toob, ilmub uksele juba järgmine klient. «Lõikab juukseid, nii et hernesupi lõhn taga!» tervitab see sarmikas naine juuksurit ning asub arutlema, millist tooni juuksed seekord värvida.

«Äkki midagi tumedat?» küsib ta.

«Äkki hoopis lillat või sinist? Rohelist?» aitab teda juuksuritoolis istuv daam, keda Edith juba föönitab. «Andres rääkis, et oli Tallinnas näinud naist, kel oli pool pead olnud roheline ja pool punane. Ja mõelnud siis, et keda see naine rihmaga jalutab. Ja mõtle, see oli olnud siga, minisiga, jalutas nagu koera, ja loom oli värvitud kolme värviga punaseks, siniseks ja kollaseks. Andres ütles, et täitsa lõpp, et inimesed on ikka segased!»

Sarmikas naine süveneb värvinäidiste uurimisse – ela nii väikeses kohas kui tahes, naised tahavad ikka ilusad olla.  

«Kõike tahetakse. Lõikamist, värvimist, keemilisi lokke… Siinne rahvas on päris moeteadlik,» tõdeb Edith. Oli isegi aeg, mil ta saarele küünetehniku või kosmeetikugi kaasa võttis, ent lõpuks osutus nõudlus siiski liialt väikseks. Pärast seda  väisavad saare ilugurmaanid vajadusel Haapsalut.

Käärid muudkui klõbisevad

Kliendid tulevad ja lähevad, käärid teevad siuh ja säuh ning kelle juuksed loputamist või pesemist vajavad, see väisab koos soenguseadjaga vallamaja duši- ja tualettruumi.

Ent tunnid juuksurisalongis teevad ka targemaks.

Kas teadsite, et…

•    Vormsil saab kasutada ühistransporti, aga taksosid pole (vahel Tallinnast tulevad);

•    päästekomando on täitsa olemas, kiirabibrigaad samuti;

•    politseinike asemel peab korda saarevaht;

•    siin pole notarit, nagu ka lemmikloomade ilusalongi;

•    saare ainus kõrts paneb talveks uksed kinni;

•    pangaautomaati pole, see-eest saab poes (ja postkontoris) kaardiga maksta ja pidavat saama ka kaardikontolt sularaha välja võtta;

•    sularaha saamiseks kasutatakse peamiselt üksteiselt laenamise teenust;

•    oktoobris avati esimene bensiinitankla ja seal saab ennast ise teenindada;

•    puudub apteek, nii et kuigi siingi kehtib digiretseptindus, ei saa kusagilt osta isegi gripirohtu – selle saamiseks vaadatakse, kes parasjagu bussipeatuses on ja Haapsallu minema hakkab;

•    detsembris asus tööle uus vallavanem;

•    linnapoes käia tundub vormsilasele mõttetu ajaraiskamine – seal kulub vähemalt kaks tundi, külapoes saab palju kiiremini;

•    rootsi keelt emakeelena rääkijaid talvel polegi, ehkki isegi vallamajas on sildid kakskeelsed;

•    igav on vaid sellel, kes ise on igav inimene;

Edith laseb kätel käia kella üheksa-kümneni õhtul. Vähe sellest, et tööpäeva lõpuks väsivad käed, väsivad ka jalad. Ent tema ei kurda, ta on sellega harjunud. Ikkagi hiiu naine, kes tööd ei pelga!

Ja tegelikult viibib juuksur saarel koguni kaks päeva. «Mul on siin oma välivoodi. Tekid, padjad ja linad on ka kaasas,» ütleb Edith heatujuliselt.