/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
Kanal 2 saate «Suur lotokolmapäev» vaatajaküsitluse järgi soovib eestlane omale jõuluks vaid nutikaid tehnikavidinaid. Ka meie pere noorimi liige, esimese klassi tirts, sai jõuluks tahvelarvuti. Nüüd on meil lapsehoidja olemas ning piisab vaid seinakontaktist, et laps õnnelik ja vaikne püsiks.
Jäin telesaate järel mõtlema, kui tohutult ajad ja tavad mõnekümne aastaga möödunud on. Erinevalt meie pere pisikesest tirtsust, sain mina oma esimese arvuti pangalaenu abil täisealisena. Seda suurt kobakat andis koju tassida, kuna kogukaal jäi viieteistkümne kilo kanti. Nüüd aga silkab meie väike plika oma õhukese «tabletiga» mööda tuba ringi ning tehnika näitab imelist edasiminekut kaalus ja mõõtmetes. Ei tea, kas alati see nii imeline just ongi - tirtsul lendas juba teisel päeval tahvelarvuti diivanilt maha ning käima enam ei soostunud minema...
Eks tuli sammud uuesti poe poole seada, et põnnile asenduseks osta järjekordne tahvelarvuti. Esialgu nõudis laps muidugi jõuluvanalt üldse nutitelefoni, mis sel aastal eestlaste kingisoovide esikohal ilutseb. Selle oleks ta aga ilmselt juba esimesel koolipäeval ära kaotanud või omakorda maha libistanud. 7-aastaselt ei saa eeldada ning nõuda sama tähelepanelikkust, mis täiskasvanult. Kuigi - minu silme all on üks korralik täiskasvanud naine ka oma nutimobiili kolm korda päevas vastu asfalti lajatanud.
Ise mängin jätkuvalt dinosaurust ning ajan oma kõneoperaatoril harja punaseks. Meelega ei soeta omale vilkuvat, sätendavat ja kutsuvat nutikat mobiili. Tahvelarvuti meie perre küll tuli, aga sedagi naise tungival soovil. Käisin esialgu ulmelisest seadmest kaarega mööda, kuid nüüdseks toksin minagi seal ajaviiteks mõnda mängu.
Kanal 2 saate peale jäin mõtisklema ka oma lapsepõlvele. Milline see siis oleks olnud, kui me sõpradega oleksime väljas möllamise asemel igaüks oma nurgas ekraane libistanud ja järgmisi «leveleid» jahtinud? Ilmselt me ise oleks väga rahul olnud, kuna üle hoovi tegijad on ju need, kelle vanemad suudavad poppe asju võsukestele koju tassida. Küll aga ei mäletaks ma sel juhul, kuidas meisterdasin lumepäeval semudega koos suure lumest suusasaapa. Ma ei mäletaks, kuidas dressipükste taskud pungitasid viimseni öö varjus raksust toodud mahlastest ploomidest. Me ei oleks istunud täiskuu valgel vanal puupingil ning rääkinud tulevikuunistusest.
Selle kõige asemel mäletaksin ma, kuidas jõululaupäeval sain järjekordses asendamatus mängus eriti vingele tasemele. Kindlasti jagaksin seda Facebookis ning kogu maailm oleks rõõmus. Siiski soovitan nutikate seadete armastajatele - katsuge päris elu lähedalt ka vaadata. Läbi ekraani kipub see võõraks jääma ning mõnusate mälestuste asemele jäävad vaid mängutulemused ja elektroonilised säutsatused suhtlusfoorumites.