/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Imikute tahtmatute tapmise arv on Eestis selle aastaga järsult tõusnud ning peamiselt kuuluvad nende juhtumite alla nn raputatud lapsed. Mis viib lapsevanema nii kaugele, et ta kasutab vägivalda kaitsetu imiku kallal? Tartus töötav psühholoog ja perenõustaja Mirjam Veermäe selgitab, et kui beebi raputamise päästikuks on enamasti lapse nutt, siis võib olla murdepunktini viimise põhjuseid palju.
Psühholoogi sõnul ongi looduse poolt määratud nii, et lapse nutt mõjuks ärritavalt. Ikka selleks, et vanem reageeriks ja võtaks nutu lõppemiseks midagi ette. Lapsevanema suhtumist imiku nuttu võivad aga mõjutada mitmed faktorid – öine lapse söötmine, pidev mähkmete vahetamine, kurnatus, tööstress, rahamured, suhteraskused – kõik see annab kokku raske emotsionaalse olukorra. «Kuid kindlasti ei ole ka sellises olukorras lapse raputamine, löömine või üldse kuidagi talle haiget tegemine asjakohane reaktsioon,» märgib Veermäe. «Raske on uskuda, et mõni vanem otsustab teadlikult, et nüüd ma teen oma lapsele liiga. Kuid liigne väsimus (meenub kuskilt mälusopist Tšehhovi jutustus «Magada tahaks»), pinge ja ka oskamatus teisiti toimetada, võivad viia ootamatult murdepunktini, kus seda siiski tehakse.»
On ka teisi tegureid, mis mõjutavad vanema käitumist. Näiteks ebareaalsed ootused lapse arengule - värske lapsevanem ei pruugi teada, et kuni neljanda elukuuni lapsed nutavadki mitu tundi päevas. Lisaks on riskiteguriteks depressioon, vanema enda kogemus väärkohtlemisega lapsepõlves ning üksikvanema vajadus toe järele. Ei tasu unustada, et ka narko- ja alkoholisõltuvus võivad alandada võimet stressi taluda ning lapse nutuga toime tulla. «Erinevates allikates on ära toodud, et väärkohtlemist soodustavateks teguriteks võivad olla vanemate pigem madal intelligentsustase, halb sotsiaalmajanduslik olukord ning üldine suurenenud ärevus, millele lisandub lapsega seonduv,» lisab Veermäe.
Lapsed nutavadki palju
Selleks, et ohusituatsioone ennetada, peaksid lapsevanemad või imikute hooldajad Veermäe sõnul endale rohkem teadvustama, et imikud nutavadki palju. «Siinkohal ei ole probleem ju lapse nutmine, probleemiks on selle teema puhul reaktsioon nutule,» märgib ta. «Lapsevanematel või lapse eest hoolitsejal on oluline teada, kuidas nad tulevad toime frustratsiooni tekitavates olukordades. Beebi nutt on normaalne – mõned lapsed nutavad rohkem, teised vähem, kuid kõik lapsed nutavad,» lohutab Veermäe ja tuletab meelde, et see väheneb, mida suuremaks laps saab.
«Kui tekib mure, on alati mõistlik pöörduda arstile, et teha kindlaks, ega nutul ei ole muid põhjuseid. Samuti on lapsevanemal oluline meeles pidada, et kui ta ka ei suuda last rahustada, ei tähenda see seda, et ta oleks halb lapsevanem.»
Lapse rahustamiseks soovitab psühholoog mitmeid nippe. Näiteks võiks proovida õrnalt imiku selja masserimist. Samuti võib proovida lapse kiigutamist, temaga rääkimist, laulmist. Hästi mõjuvad lapsega jalutamine või autosõit.
«Laps ei oska teisiti, kui anda nutuga märku, et tal on kõht tühi, mähe on märg, gaasid vajavad väljutamist või tal on külm,» märgib Veermäe. «Ning mis vajab minu arvates rõhutamist – laps soovib lihtsalt oma ema-isa seltskonda, lähedust ja tähelepanu! Et temaga ollakse kontaktis lisaks tavalisele mähkmevahetusele.»
Ära pelga abi küsida
Kui beebi ikka rahuneda ei taha, on soovitav panna ta turvaliselt oma voodisse, kust ta ei saa maha kukkuda või endale kuidagi liiga teha, ning minna korra jalutama, eemale. Psühholoogi selgitusel tuleks anda endale aega maha rahunemiseks, et meelde tuletada – laps ei tee seda kindlasti meelega. «See on väga oluline meeles pidada, et imik ei aja kiusu ega tee midagi paha pärast! Oma murest tuleks rääkida kaasaga või teiste lähedastega ja paluda abi, et saaks ennast välja magada ja võtta aeg-ajalt aega iseendale. Kui vaja, tuleb otsida abi spetsialistide käest.»
Veermäe sõnul on väga oluline, et sellest teemast räägitakse avalikult, kuna raputatud laps võib saada eluaegseid tervisekahjustusi või surra. Vanemad vajavad sellel teemal teadlikkuse tõstmist ning ka piisavat nõustamist, kuidas tulla toime lapsega, kes on rahutu ning sageli nutab, et vältida ärevuse, stressi ja depressiooni teket. Oma roll on siinjuures perega kokkupuutuvatel spetsialistidel, kes saavad ära tunda riskiperekondi ning nõustada vanemaid.
Väikelapse vanemate lähedastel on võimalik märgata, kui vanem muutub depressiivsemaks, väljendab lootusetust, kurdab lapse pideva nutu ja magamatuse üle. «Abi ei tasu pakkuda õpetades, mis on õige ja kuidas peab,» sõnab Veermäe ja lisab, et lapsevanem on suure tõenäosusega palju juba ise proovinud. «Kuid teda saab ära kuulata ning anda näiteks vanemal võimalus ennast välja puhata ja olla olemas ka, kui vanem ise tuleb abi otsima.»