Rikkad ehteisse!

Pastamasin hõbedale ja kullale: Julia Maria Künnap raske, terasest ja malmist valtsiga, millega hõbe- või kuldplekki õhemaks ning traati peenemaks rullitakse. Foto: Liis Treimann

Kuidas on võimalik, et Eesti noor ehtekunstnik saab personaalse kutse teha soolonäitus Ameerika ühes hinnatumas galeriis?

Just selline pealtnäha ükskõikne teade väärtusliku saadetise kohta arvutiekraanile ilmuski: «Left at veranda.» Jäetud veranda peale.

Julia Maria Künnap oli niigi pabinas, kui ta kilose paki kümmekonna ehtega, kõik ilusti karpidesse seatud, Tallinnast teele pani. On alati olnud. Sest elu õpetab, ja valusalt. Ta oli kord Saksamaal näitust kureerides oodanud, et kullerifirmaga Itaaliast läkitatud hinnalised tööd, nende hulgas 30-grammine kuldehe, pärale jõuaks – aga ei jõudnud. Jäidki kadunuks.

Künnap, kes on tuntud küllap tänu sellele, et tema loodud lastetool «Mari» võitis kolm aastat tagasi Red Doti disainiauhinna, läkitas omavalmistatud ehted, kolme-nelja kuu pingelise töö viljad, üle ookeani Ameerikasse. Arusaadav, et ta pabistas. Seepärast käiski iga natukese aja tagant netis oma ehete liikumist träkkimas ehk jälgimas. Kui UPSi kuller saadetise kaks päeva hiljem kohale toimetas, ei olnud adressaati kodus. Nii ta siis tegigi digitaalse märke, et jättis paki lihtsalt verandale.

«Kui nii kirjutatakse,» nendib Künnap, «ju on selline käitumine sealmaal siis võimalik.» Ent see polnud kaugeltki tavaline koht, kuhu Künnap enda valmistatud ehted saatis. Lenoxi väikelinn Ameerika kirdeosas Massachusett­si osariigis ei ütle ilmselt kellelegi midagi.

Küll aga ütlevad kindlasti mõned nimed, kes roheliste ümarate mägede vahel asuvas linnakeses elanud: hirmrikkad Astorid ja Vanderbiltid, suurtöösturid Andrew Carnegie ja George Westinghouse, terve hulk tuntud kunstnikke ja kirjanikke. Lühidalt: 5000 elanikuga Lenox kujunes sajand tagasi tollaste kröösuste, aga ka loome­eliidi suvitus- ja puhkepaigaks, mida veel nüüdki tunnistavad mitmed säilinud megahäärberid. Ühes sellises, Tanglewoodis, asub Ameerika ühe nimekama, Bostoni sümfooniaorkestri suveresidents.

Möödunud suvel jõudsid väljavalitute seltskonda Lenoxis ka Julia Maria Künnapi tööd.

Proovige eksponaate!

Aasta algul avaldas briti kvaliteetlehtede tippu kuuluv The Telegraph (trükiarv suurem kui maailmakuulsal The Timesil) oma luksusrubriigis nimekirja galeriidest, kus saab imetleda ja osta maailma juhtivate ehtekunstnike töid. Ameerikast pääses nimistusse kolm galeriid. Üks neist on Sienna galerii Lenoxis.

Tolle galerii omanik, neljakümnele lähenev Sienna Patti, Künnapi tööde vastu huvi tundiski. Ta otsib just selliseid kunstnikke, kes erineks kõigist noist, kes tema juures juba esinenud. Ja tema verandale saadetis soolonäitusele minevate ehetega jõudiski.

Nagu peagi selgus – siis, kui Künnap ka ise kohale saabus, et aidata näitust üles panna –, ei ole Lenox, kus koloniaalarhitektuuri pärleid ei ümbritse üksnes klanitud murulapid, vaid ka pügatud põõsad, tõepoolest koht, kus peaks kartma asjade kadumist.

Ükski Künnapi ehe, olgu kullast või hõbedast, ametüstist või obsidiaanist, eebenipuust või vesipühvli sarvest, ei rännanud klaaskappi luku taha, vaid kõik jäid ekspositsioonilauale lumivalgele paberile lebama. Sest kui külastaja galeriisse astub, tahab ta ju prossi või käevõru, rinna- või kaelaehet, sõrmust või kõrvarõngaid oma käes hoida, neid proovida.

Eksib see, kes arvab, et Künnapi näitus «Nubis» oli galeriis mõeldud suveaja pelgalt formaalseks sisustamiseks. Otse vastupidi: suvekuudesse, mil jõukurid oma suvekodudesse saabuvad, jääb Sienna galerii kõrghooaeg. Viis tööd, igaüks mõistagi unikaalne, osteti ära. «Kui Guccid, Versaced ja Maseratid on olemas ja laste tulevik kindlustatud, aga raha jääb ikka üle, hakkab pilk peatuma eripärasel ja maitse muutub pikantsemaks,» tõdeb Künnap oma kundede kohta. «Otsitakse kogemust millegi uue ja põnevaga.»
 
Kes maksab ostu eest?

Lenoxi galerist Sienna Patti oli juba kaks aastat tagasi soovinud korraldada Künnapi tööde näitust. «Aga mul polnud jõudu siis teha,» tunnistab Künnap (tema abikaasa on tunnustatud kunstnik ja disainer Asko Künnap). Sama ettepanekuga esines tol aastal ka üks Stockholmi galerii.

Kevadel 2011 valis Münchenis ehtekunsti maailma tippsündmuse Schmuck kuraator Künnapi nende 60 kunstniku hulka, kelle parimaid töid, igaühelt maksimaalselt kolm, esitleti peanäitusel. Tema kolmest tööst kaks osteti kohe avamisel ära. Itaalia kollektsionääril oli Künnapile vaid üks küsimus: kas tema voolavad kivid on tehtud tõesti ühest suitsukvartsi tükist? Saanud jaatava vastuse, ütles kollektsionäär oma emale: «Mamma, anna raha!»

«Kui kümme aastat nokitsed ja õigetele näitustele oma töid näitama satud, hakkab keegi sind ka tähele panema,» tõdeb Künnap. Jah, just nii see ongi. Täpselt kümme aastat enne suurmessi Münchenis oli ta lõpetanud ehtekunsti eriala Eesti Kunstiakadeemias. Neli aastat hiljem võitis stipendiumi enesetäiendamiseks Alchimia ehtekoolis Firenzes. Sealt tekkisid omakorda kontaktid, mille tulemusena sai ta kutse teha kahe Põhjamaade kolleegiga grupinäituse Padovas.

Näitus Ameerikas pole Sienna galerii prestiiži tõttu oluline verstapost ainult Künnapile, see on oluline tunnustus kogu Eesti ehtekunsti heale tasemele. Aga uued huvilised on juba ukse taga. Kuu aega tagasi võttis Künnapiga ühendust Brasiilia galerist, kes tahab teha ületuleval aastal tema soolonäituse São Paulos. Tol galeristil on hea nina: mõni aeg tagasi korraldas ta ühe noore naiskunstniku näituse, kus kõik tööd, viimane kui üks, osteti juba avamise õhtul ära. Tõsi, ega nii tormiline edu alati heaga lõpe. Naiskunstnik käis alla: hakkas jooma ja meelemürke tarvitama.

«Mul nii karmi algust ei ole,» lausub Künnap. «Mul läheb täiesti tavaliselt, üks asi viib teiseni.» Ta nendib seda sama endastmõistetavalt nagu kuller, kes märkis tema ehete kohale toimetamise kohta: jätsin verandale.