Tutvumisteemalisest lugejamängust võtab oma kirjaga osa neiu, kes armus endalegi üllatuseks oma heasse sõpra.
Lugeja kirjutab: kes siis ligimese naist himustada tohib
13. detsember 2013, 18:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viis aastat tagasi tulin väikesest kodulinnast pealinna elama ja õppima. Olime sel ajal noormehega koos. Minu sõpradest said tema sõbrad ja tema omadest minu sõbrad. Neid ühiseid sõpru, kes väikelinnast samuti Tallinnasse tulid, oli palju, ning see andis julgust ja enesekindlust suures linnas hakkama saada.
Mingil ajal hakkasid kuumad tunded jahtuma ning mõistsin, et tema ei ole see inimene, kelle kõrvalt igal hommikul ärgata tahan. Otsustasime eraldi kolida ning minna edasi omapäi.
Mulle aga kerkis sõbraks üks endise noormehe hea sõber, kellega olime selleks ajaks juba mitu aastat tuttavad olnud ja saime endiselt hästi läbi. Käisime teineteisel külas, vaatasime filme ja tegime nalja. Ühest õhtust nädalas sai järjest tihedam graafik ning ühel õhtul, kui noormees viis mind jalutama ja autoga sõitma, tundus, et õhus on ilmselgelt juba midagi enamat.
Sel õhtul viis ta mu koduukse ette, kallistas ja suudles. Sel hetkel ma tundsin, et sõprusest enam ei piisa ja trepist üles minnes säras mu näos siiras rõõm ja naeratus. Pärast seda õhtut algas see kõige meeldivam osa - kumbki ei ütle, aga mõlemad teavad, et nad teineteisele meeldivad. Hiljem selgus, et olin tal silmarõõmuks juba esimesest kohtumisest alates, kuid kes siis ligimese naist himustada tohib ja nii see läks. Ju me ei olnud teineteise jaoks siis veel küpsed.
Ma ei tea, kas see oli kokkusattumus või juhus, aga mõni aeg enne seda saatuslikku õhtut mõtlesin ma, millist kaaslast ma endale tahaksin. Kirjeldasin teda enda jaoks ning muuseas oli tingimuseks, et mees peaks olema käinud sõjaväes. Vaid veidi aega hiljem teataski ta, et peab kolme kuu pärast minema riiki teenima. Kirusin siis ennast, et miks ma ei võinud tahta meest, kes oleks juba aja ära teeninud... Ülejäänud tingimused olid tal juba enne sõjaväkke minekut täidetud.
Ootasin teda kõik need 11 kuud, kirjutasime filmilikuna tunduvaid armastuskirju, kohtusime ja veetsime imelisi nädalavahetusi. Nüüdseks elame juba üle kahe aasta koos ja planeerime varsti ühist peret luua. Kui suhte alguses oli kummaline suudelda meest, keda juba mitu aastat sõbrana olin näinud, siis nüüdseks ei kujuta ma enda elu ilma temata ette. See mees on minu parim sõber ja minu suurim armastus.